8. jaanuaril võeti diislikütuse proovid seitsme firma tanklast, millest kvaliteedinormidele ei vastanud mitte ükski. Nabakümme, ütleksid laskurid. Seega on Eesti kütuseturu puhastumisel ? nii otseses kui kaudses mõttes ? veel pikk tee käia, igatahes lõppu ei paista.
Seda näitab kasvõi solkkütuse müümisega vahele jäänud firmade esimene reageering. ?Meilt võetud kütuseproovi kõrvalekalle normidest on väike ja seda näitajate osas, mille analüüsimisel on vea tõenäosus suur.? Kas võib olla veel suuremat mainekujunduslikku apsakat? Samaväärne oleks ebakainelt sõitmast tabatud juhi väide, et ?hundijalavett läks üle normi (ütleme, üle 0,5?) ainult veidi. Ja siingi peab arvestama mõõtmisvea võimalusega.? Vastu võiks küsida, et kui mõõtetulemus on 0,49?, kas siis oleks mõõtetulemus täpne ja asjad kõige paremas korras. Mulle tundub, muidugi oma rikutuse piirides, et vahele jäänud kütusefirmade funktsionäärid just niiviisi mõtlevad.
Ehk on põhjus selles, et nn kütusekomponente, mis peaksid jälle mingeid muid näitajaid parandama, on püütud lisada nii palju kui võimalik, kuni viimase piirini? Kütused on keemia, aga Eestis on saanud sellest tõeline alkeemia.
Minu meelest ei ole asjad ka siis korras, kui kütuse mingi kvaliteedinorm on täidetud viimase piiri peal. 0,49promilline juht on praktiliselt sama ohtlik kui 0,50promilline ja kui kaks niisugust juhti juhtuvad teineteisele vastu sõitma, siis on õnnetuse oht juba ülisuur, ka kaasliiklejatele. Kui kütuse kvaliteet on mingi näitaja osas piiri peal, siis rikub see sõiduki mootorit praktiliselt sama moodi. Kui mitu näitajat on piiri peal, siis kahjulikud mõjud summeeruvad, selles pole mingit kahtlust. Ja normidele vastavat kütust võtnud auto kas ei käivitu või vajab raskeimal juhul mootori kapitaalremonti.
Kütuseturu isepuhastumise peale lootma ei saa jääda, seda peab riik sunnivahenditega administreerima. EL oma range regulatsiooniga on ka veel kaugel, et seda ootama jääda.
Autor: Mati Feldmann
Seotud lood
Keeltekool Kirjatäht tähistab veeburarikuus kümnendat tegutsemisaastat. Seda, et aeg on tegusalt ja lennates läinud, kinnitab tõsiasi, et ümmarguse tähtpäeva saabumist tuli kooli juhile ning asutajale Ülle Koppelile meelde tuletada. “Numbrid on minu jaoks kõige nõrgem külg. Need ei seisa meeles, kipuvad ununema ja sassi minema,” naerab ta.