Poliitiline rahapesu on muutunud käibetõeks

Avalik arvamus peab käibetõeks, et erakonnad toituvad rahast ja tegutsevad raha mõjul, mille päritolu on ebaselge. Lugege interneti portaale, keegi ikka tänitab, et leiutate jalgratast ja Äripäeva üritab mitu aastat vana teemaga lugejaid püüda. Pigem tahavad lugejad kuulda Äripäeva ja presidendi suhetest. Küsimus pole presidendi isikus, vaid selles, et tahtmatult või tahtlikult võib Eesti Vabariigi president olla seotud erakonna rahastamise skeemidega, mis ei sobi kokku tema positsiooniga.

Äripäeva on süüdistatud poliitilise tellimustöö täitmises. Kinnitan, et ükski poliitik pole julgenud teise peale näpuga näidata, kartes ise rataste vahele jääda. Pigem on karta ringkaitse tekkimist.

Juba teist aastat istub Riigikogus uus erakonnaseadus, mida parteide rahastamist käsitlevas osas võib nimetada leebeks. See on eelmise seaduse pisut selgem variant, kuid muuhulgas säilib sularahapesu võimalus.

Praegune süsteem on ehitatud üles iseregulatsioonile, lootusele, et ajakirjandus või teised erakonnad kahtlast märkavad. Sellele võib loota, kuid ei saa panuseid panna, sest puudub kindlus, et andmed, mis on avalikkuse kasutada, vastavad tõele.

Kui valijad tahavad olla kindlad, et nende elu ei sätitaks Riigikogus raha mõju all, mille päritolu jääb saladuseks, siis on erakondade rahastamisse vaja maksimaalset võimalikku selgust ja mitmeid erinevaid kontrollmehhanisme.

Ülevaadet on vaja nii tulude kohta, kuid samavõrd on vaja usaldusväärset infot kulude kohta. Aruandele võiks lisada pangakontode väljavõtted.

Senised ajakirjanduses tõstatatud juhtumid näitavad, et karistusena ?karm ja õiglane poliitiline vastutus? ei toimi. Tõsised süüdistused sumbuvad ilma tagajärgedeta.

Reformierakonna ja Keskerakonna valitsusliidu leppes on sees punkt, mis lubab korrastada erakondade ja valimiskampaaniate rahastamise süsteemi. On ka viimane aeg, sest kahed valimised on ukse ees.