Avalik arvamus peab käibetõeks, et erakonnad toituvad rahast ja tegutsevad raha mõjul, mille päritolu on ebaselge. Lugege interneti portaale, keegi ikka tänitab, et leiutate jalgratast ja Äripäeva üritab mitu aastat vana teemaga lugejaid püüda. Pigem tahavad lugejad kuulda Äripäeva ja presidendi suhetest. Küsimus pole presidendi isikus, vaid selles, et tahtmatult või tahtlikult võib Eesti Vabariigi president olla seotud erakonna rahastamise skeemidega, mis ei sobi kokku tema positsiooniga.
Äripäeva on süüdistatud poliitilise tellimustöö täitmises. Kinnitan, et ükski poliitik pole julgenud teise peale näpuga näidata, kartes ise rataste vahele jääda. Pigem on karta ringkaitse tekkimist.
Juba teist aastat istub Riigikogus uus erakonnaseadus, mida parteide rahastamist käsitlevas osas võib nimetada leebeks. See on eelmise seaduse pisut selgem variant, kuid muuhulgas säilib sularahapesu võimalus.
Peaminister on Siim Kallas tunnistanud, et minevikus on kõiki Eesti erakondi rahastanud mehed, kes ilmuvad kohale ?sularahakohvriga ja ei soovi oma nime avalikustada?.
Riigiprokuratuur näitas näpuga kätte, et kui täna astuks anonüümseks jääda sooviv annetaja erakonna kontorisse kohvriga, milles on tundmatu päritoluga sularaha, siis raamatupidaja mureks jääb see vaid 999 kroonisteks tükkideks jagamine. Võimalikku karistust kommenteerib riigiprokuratuur: ? Juhul kui seadust rikutakse, ei järgne sellele peale karmi ja õiglase poliitilise vastutuse midagi?.
Avalik arvamus usub aastaid, et erakondade kõik rahastajad ei paista välja. Igal sammul kumab läbi, et valeandmete esitamine pole karistatav. Aastaid on mõned poliitikud süüdistanud Keskerakonda seotuses allilma ja vene rahaga. Kuu aega tagasi kerkis küsimus, miks sotsiaalminister Siiri Oviir esindab ravimitootjate huve?
Praeguse ebausaldusväärse aruandluskorra ja puuduva kontrollmehhanismiga ei saa erakond tõestada, et nad on süütud või süüdistajad tõestada süüd.
Viimatine Rahvaliidu rahastamise juhtum on tekitanud veel ühe küsimuse, kui hoolikad on erakonnad maksude maksmisel? Rahvaliidu kontorisse tekkis 100 000 krooni sularaha. Postimees kirjutab, et raha oli vaja PR-teenuse eest tasumiseks. Valimiskomisjoni interneti lehekülje järgi on Rahvaliidu valimiskampaaniaks kulunud kokku ligikaudu 50 000 krooni, iga sent läks Maalehte. Erakonna enda poolt avalikkusele esitatud aruandlus jätab mulje, et ostetud teenuste eest on tasutud ?mustalt?.
Praeguse süsteemi tulemus on, et erakondadele võib tekkida rohkem süüdistusi, kui asi on tegelikult väärt.
Otsisin ajalehtedest välja artiklid Reformierakonna R-Hoolduse, Rahvaliidu OÜ Cordeline, Mõõdukate Johannes Mihkelsoni fondi kohta. Need on erakondi toetanud (mittetulundus-)ettevõtted, mida on kahtlustatud rahapesus eesmärgiga varjata erakonna 1999. aasta valimiste tegelikke toetajaid.
Kuigi R-Hooldust näris ajakirjandus pikalt ja oli ka reformikaid, kes tunnistasid firma loomise eesmärki, pole siiani selgunud, kelle raha see 2,1 miljonit krooni oli, mille Reformierakond sai.
Praegune süsteem on ehitatud üles iseregulatsioonile, lootusele, et ajakirjandus või teised erakonnad kahtlast märkavad. Sellele võib loota, kuid ei saa panuseid panna, sest puudub kindlus, et andmed, mis on avalikkuse kasutada, vastavad tõele.
Kui valijad tahavad olla kindlad, et nende elu ei sätitaks Riigikogus raha mõju all, mille päritolu jääb saladuseks, siis on erakondade rahastamisse vaja maksimaalset võimalikku selgust ja mitmeid erinevaid kontrollmehhanisme.
Ülevaadet on vaja nii tulude kohta, kuid samavõrd on vaja usaldusväärset infot kulude kohta. Aruandele võiks lisada pangakontode väljavõtted.
Senised ajakirjanduses tõstatatud juhtumid näitavad, et karistusena ?karm ja õiglane poliitiline vastutus? ei toimi. Tõsised süüdistused sumbuvad ilma tagajärgedeta.
Reformierakonna ja Keskerakonna valitsusliidu leppes on sees punkt, mis lubab korrastada erakondade ja valimiskampaaniate rahastamise süsteemi. On ka viimane aeg, sest kahed valimised on ukse ees.
Seotud lood
Nõudlus kulla järele tõusis mullu uue rekordini, millele aitasid kaasa nii keskpankade kullaostud kui ka investeerimisnõudluse kasv, selgub Maailma Kullanõukogu värskest raportist.