Tuleviku otsingud algasid

Euroopa Liidu (EL) tulevikuprobleemide hulk on suur ja kaalul on rohkem kui lühiajaline majanduslik kasu või kahju. ELi tulevikudebatti raamistavad järgmised asjaolud. ELi institutsioonid loodi omal ajal kuue liikmesriigi jaoks. 20?30 riigiga liidule nad ei sobi. Euroopa tavakodanik ei saa aru, kuidas sünnivad ELi otsused, aru ei saa ka enamik rahvusriikide parlamentide liikmeid. Laialdaselt räägitakse ELi legitiimsuskriisist. EL on tugevasti bürokratiseerunud. Euroopa Komisjoni liikmetel puudub kodanike mandaat. Valitsuste esindajad esindavad oma riike Euroopa Nõukogus kooskõlastamata oma maa seisukohti rahvusparlamendiga. EL pole probleem mitte ainult kandidaatriikidele, vaid ka liikmesriikidele.

Ühelt poolt kestev ja isegi tugevnev rahvusriigi suveräänsuse säilitamise ihalus, teisalt Euroopa sügavuti integreerimise ihalus. Saksa välisministri Joschka Fischeri väljendas kaks aastat tagasi Humboldti ülikoolis soovi tugeva ELi järele koos seadusandliku parlamendi ja Euroopa valitsusega. ELi valitsus kujuneks rahvuslike valitsuste baasil või võttes aluseks eksisteeriva Euroopa Komisjoni. Selle presidendi võiks valida otse, kuid tuleks mõelda ka teiste protseduuride peale. Tõsi, Fischer tegi möönduse rahvusriikide huvide arvestamise suunas, nende iseseisva otsustamisvaldkonna säilitamise eest. Samuti pooldas ta kahekojalist Euroopa parlamenti, kus ülemkoda oleks komplekteeritud kas USA Senati või Saksamaa Budesrati eeskujul. Selle roll oleks pehmendada Euroopa föderaliseerumist.

Fischer ei rääkinud föderaalriigist, vaid tõi sisse uue mõiste ?födertatsioon?, mis on midagi konföderatsiooni ja föderatsiooni vahepealset. Toomas Hendrik Ilvese kõne aasta hiljem sealsamas Humboldti ülikoolis kulges sama konstruktsiooni ümber. Ilves püüdis maha võtta Lääne-Euroopa hirme ?võõraste? idaeurooplaste ees ja vaidlustas Fischeri kava korraldada Euroopa Komisjoni presidendi otsevalimised, mida aga Fischer peale ei surunudki. Ilves pakkus asemele USA presidendi valimise mudeli.

Juba Maastrichti lepingus läksid kolm moodsate rahvusriikide suveräänset õigust ? raha, sisemine ja väline julgeolek ? üleeuroopaliste institutsioonide pädevusse. Rööbiti ELi laienemisega on toimunud ELi sügavuti integreerumine, võiks öelda föderaliseerumine. Suuresti Kosovo sündmuste mõjul on püsti ka ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rajamine.

Fischer ja tema jälgedes paljud teised Euroopa poliitikud püstitavad küsimuse, kas jätkuv ja süvenev integratsioon või erosioon. Suurriikide erinevus ohustab Euroopa identiteeti. Tugeva poliitilise integratsiooniga võiksid alustada Fischeri järgi teatud tuumikriigid. Teised võivad hiljem ühineda.

Üha rohkem tekib neid poliitkuid, kes tahavad alustada arutelu mitte ELi institutsioonidest, vaid küsimusest, milleks üldse EL, mis ülesandeid ta oma kodanike heaks peaks täitma. Nii alustas ka konvent. Summaarne tulemus on utopistlik: ELilt oodatakse keskkonnakaitset, tööpuuduse likvideerimist, rahvuslike huvide arvestamist, majanduslikku stabiilsust, julgeolekut, noorte huvide arvestamist jne, jne.

Paljud püstitavad lihtsa küsimuse: kas pole see utoopia, mida paljud ELi juhttegelased kordavad. Üheaegselt soovitakse lihtsustada ELi institutsioone, muutes nad läbipaistvamaks, efektiivsemaks, demokraatlikumaks, kandidaatriikidele vastuvõetavamaks, süvendada ELi integratsiooni ja hoida elus rahvusriigid. Vaevalt otsustamise efektiivsemaks muutmine saab toimuda demokraatia vähendamise hinnata. Tähtis on ka küsimus, milliseks kujuneb erinevate liikmesriikide juurdepääs ELi-üleste otsuste mõjutamiseks. Eriti on see oluline väikeriikidele.

Ees ootab küsimus, millised on ELi ja millised rahvusriikide kompetentsid. Juba praegu küsitakse, kui selgesti on need eristatavad. Kui paljud asjad on üldse lahus vaadeldavad õiglasest majanduslikust konkurentsist ELi sees?

Turg ja majanduslik võistlus tekitavad nivelleerivaid tendentse kõikjal. Hariduses on õppekavad viimase 20 aasta jooksul ühtlustunud ilma välise surveta. Diplomite vastastikune tunnistamine tööjõu vaba liikumise soodustamiseks ja kõrghariduse standardiseerimine liigutavad asju ühtlustamise suunas.

Kindlasti tekitab Euroopa riikide omavahelises suhtlemises probleeme ehk nn sotsiaalset dumpingut, kus riik hoiab raha kokku pensioni, tervishoiu või keskkonna arvel, et lüüa oma toodete hinnad alla võrreldes teiste riikidega. Turg ja majanduslik võistlus tekitavad nivelleerumise valdkondades, mis kuuluvad liikmesriikide suveräänse otsustamise valdkonda.

ELil on föderaalriigile omased tunnused ja suveräänsed õigused laias poliitika spektris. On aga kaks asja, mis lahutavad teda föderatsioonist. Liikmesriigid otsustavad Euroopa lepingute üle, neil on õigus teha parandusi või muudatusi lepingutesse ja puudub tsentraalne maksu- ning eelarvepoliitika. On ka arvamus, et seniks, kui puudub ühtne konstitutsioon, pole alust rääkida föderaalriigist. On, mille üle mõelda. Üks on kindel ? ELi tulevikku otsustades puudub võimalus leiutada jalgratast.

Autor: Peeter Kreitzberg