Riigikontrolör olukorrast Eesti riigivalitsemises

Peamine probleem on see, et ametnikud ei saa omavahel kokku ja tihtipeale ka üksteisest lihtsalt aru. Poliitikakujundajad ei tea, millised on probleemid ning reaalsed takistused ja võimalused nende lahendamisel. Infopuuduses toodetakse üha uusi ebarealistlikke ülesandeid, plaane ja õigusakte.

Elluviijatel puudub aga kanal, kuidas mõjutada poliitilisi valikuid, mis pealegi jäävad neile tihti arusaamatuks. See probleem on nii ametkondade, valitsemisalade kui ka kogu valitsuse tasemel. /---/

Mulle tundub, et rahaga on seotud vähemalt üks väärtus, mis ametnikkonda ühendab. Ja see väärtus ei ole positiivne. See väljendub eelkõige selles, et küsimus, mida üks või teine poliitika maksab, ei tundu ametnikele asjakohane.

Peaasi on raha eelarvest kätte saada ja kulutama asuda. See probleem on selgelt nähtav seaduseelnõudes, kus tuima järjekindlusega kirjutatakse, et seaduse rakendamisel rahalisi mõjusid ei ole.

See on absurd. Et mingit seadust rakendada, tekivad riigile alati täiendavad kohustused ja need tekivad alati millegi arvelt. Ka raha ümberpaigutamine on rahaline otsus. /---/

Soov mõtlematult kulutada ja valikuid mitte arutada on see, millega tuleb pidevalt võidelda. Ja see ei ole ainult ametnikkonna probleem. /---/

Kuidas häirida praeguseks avalikkuse poolt juba peaaegu seeditud eemaletõukavat süsteemi, kus võimuerakonnad jagavad riigiameteid ja selle kaudu ka riigiressursse nagu mingis lüpsifarmis lehmi?

Oma transpordikulude, ruumide rendi ja isegi mobiiltelefonide asetamine ?oma? ministeeriumi eelarvesse on nagu midagi loomulikku.