Kaua talume narkokaubanduse kulusid?

Politsei, koolid, narkoennetajad ja sotsiaaltöötajad peavad päevast päeva seisma vastamisi seisukohtadega, mida esindavad need huvigrupid, kes peavad senist pehmet suhtumist lahenduseks narkokuritegevuse vähendamisel. Eestis toimuva taustal on sellise mõtteviisiga ääretult raske leppida.

2000. a registreeriti Eestis 1581 narkokuritegu, millega kaasnes vaid 324 süüdimõistmist. Arvestades siseministeeriumi hinnangut, et kuritegudest registreeritakse vaid umbes kolmandik, on tegelikkus ilmselt veelgi masendavam. Niinimetatud ?pehme? karistuspoliitika suuna esindajad seavad selliste kuritegude mõju tavakodanikele tihtipeale kahtluse alla. Neile tuleb meenutada, et narkomaanid terroriseerivad ühiskonda tegelikult veelgi otsesemalt.

2000. a panid Tallinna politseiprefektuuri andmetel narkootikumide omandamise või hoidmise eest karistatud isikud toime 1031 avastatud kuritegu (mis jällegi võib spekulatiivselt olla vaid kolmandik nende tegelikest kuritegudest), mis on enam kui veerand kõigist Tallinna politseiprefektuuri poolt tol aastal avastatud kuritegudest. Vargustest panid uimastite tarvitajad toime juba ligi kolmandiku.

Nt kui vargusi autodest oli eelmisel aastal 5572 ning ühe sellise varguse kuludeks arvestada 5000 krooni (3500 krooni automakk ja 1500 krooni lõhutud klaas), tuleb ainuüksi nende varguste kogukahjuks 27 860 000 krooni.

Kus on peamised ebakohad, millega riigil peaks kõige rohkem tegemist olema? Loomulikult on õigus neil, kes tähtsustavad ennetustööd ning väärtustavad hariduse ja perekonna osa, kuid siin on tegemist osaga pikaajalisest, põlvkondi võtva lahenduse väljatöötamisest. Samas ei saa Eesti riik endale lubada lühiajaliste lahenduste puudumist.

Tänane karistuspoliitika ei ole piisav hirmutusvahend tulevasele narkokurjategijale. Olukorras, kus justiitsministeeriumi allikatel karistati 2000. a narkokuritegudes süüdimõistetuid reaalse vanglakaristusega vaid 14% juhtudest, on üsna raske veenvalt rääkida, et tänased karistusmäärad on piisavad, vähendamaks narkokuritegevust.

Karistus kuriteo eest peab tõepoolest sisaldama endas rehabilitatiivseid elemente, kuid kuritegusid ärahoidva meetodina on karistust võimalik kasutada ainult siis, kui võimalik karistusmäär on piisavalt hirmutav.

Loomulikult ei ole karm karistuspoliitika piisav ning ainuõige meetod nii kaubanduse kui ka seeläbi tarbimise vähendamiseks kõikides narkokaubanduse aspektides. Ilmselgelt töötab range karistus hirmutusvahendina ainult inimeste puhul, kel on midagi kaotada ning kes kardavad oma elu narkootikumide nimel ohverdada.

Meil tuleb kaaluda, kas Eesti riik ja rahvas on valmis kandma narkokaubandusele eristaatuse andmisest tulenevate rangemate karistustega kaasnevaid kõrgemaid kulutusi nt vanglate ja vangide ülalpidamisele või on meie jaoks aktsepteeritavam otsene majanduslik ja sotsiaalne kahju, mida kindlasti kanname, kui ei suuda võtta võimalikult jäika ning hukkamõistvat positsiooni narkokaubanduse suhtes? Millegipärast usun teadvat vastust.