Tuumajaam Tallinna?

Äripäevas oli taas veendunud toonil juttu tuumaenergeetikast ? tuumajaam tulevat Eestisse niikuinii. Pealkirjast kumavale raudkindlusele oponeerides küsiksin, et miks küll peaksime tegelema asjadega, mis mujal on mitmes mõttes minevik, tuuma lõhustamisel põhinev tehnoloogia on eilne juba täna. Arvestades tuumajaama elueaks 50 aastat, töötaks 2015 tööd alustav jaam aastani 2065. Lähiaastail jõuavad turule täiesti uued energiatehnoloogiad, nt vesinikutehnoloogia.

Tuumajaamade ideoloogia ? suuremahuline tsentraliseeritud tootmine ? ei sobi kuidagi kokku mujal arenenud maailmas selgeks trendiks kujunenud hajutatud tootmise (mitu väiksemat elektri- ja soojusjõujaama) ning elektri- ja soojusenergia koostootmise kontseptsiooniga.

Tsentraliseeritud tootmine on vastuolus turvalisuse ja varustuskindluse tagamisega. Enamik energia varustushäireid tekib ülekande- ja jaotusvõrgus ning varustuskindlust saab tõsta tootmise tarbimiskohale lähedale toomisega. Nt USAs loetakse täna varustuskindluseks 99,99, ometi tähendab see 53 minutit elektrikatkestusi aastas. USA instituudi EPRI mullu avaldatud uurimus näitab, et sealne majandus kannab ebastabiilse elektrivarustuse tõttu igal aastal u 120 mld USD kahju.

Rahvusliku julgeoleku seisukohalt on veel olulisem riskide hajutamine. Täna ei võta ükski arenenud tööstusriik julgeolekukaalutlustel kergekäeliselt vastu otsust tsentraliseerida tootmine üksikuisse suurjaamadesse. Tuumajaama puhul lisandub rünnaku korral kogu riigi elektrivarustuse katkemisele veel ka radiatsioonioht.

Suuremahulise tsentraalse tootmise korral ei ole võimalik tootmisprotsessi käigus tekkinud soojust kasutada, kuna soojuse transport on seotud suurte ülekandekadudega. Efektiivne koostootmine on võimalik vaid hajutatud tootmise puhul. Väljapakutud tuumajaama 1800 MW soojusvõimsus võimaldaks aastas toota u 15 TWh soojusenergiat. Täna on Eesti soojusenergia tarbimine ca 8-9TWh. Kuna tootmine rajataks ilmselt soojuse tarbimisest kaugel, läheb kogu soojus taevasse. Koostootmise printsiibist lähtudes ja soojuskadude minimeerimiseks oleks mingi mõte ehitada tuumajaam keset Tallinna, kuid tahaks näha neid inimesi, kes sellega nõus oleks. Kui ka väidetakse, et tehnoloogia tagab ohutuse, on alati kasvõi inimliku eksituse tagajärjel olemas katastroofioht. Milleks siis tekitada võimalust õnnetuseks, kui on olemas teised, efektiivsemad, turvalisemad ja keskkonnasõbralikumad tehnoloogiad?

Vaatleme Eesti energeetilist tulevikku, millised on need energiakandjad ja võimalused, mida saaksime kasutada? Räägime ka kütuste valikust. Siiani on Eestis maagaasi laialdasemat kasutamist pidurdanud kartus sattuda liigsesse sõltuvusse Venemaa gaasitarnetest. Paraku sõltub gaasiimpordist enamik arenenud tööstusriike ? ca 70 maailma maagaasivarudest asub Venemaa ja Lähis-Ida riikide territooriumil. Eestis ei ole ka sobilikku tuumakütuse toorainet ja tõenäoliselt tuleb seda, nagu Soomegi teeb, Venemaalt osta. Võimaliku tuumajaama olulisim miinus ongi, et see seoks kogu Eesti energeetika aastakümneiks ühe energiatootmise tehnoloogia ja kardetavalt ka ühe toorainetarnijaga. Tuumajaamad on suure võimusega ning peavad tehnilise stabiilsuse kaalutlustel töötama täisvõimsusega. Eesti väiksuse juures poleks tuumajaama kõrval teistele energiatootjatele enam ruumi.

Milline oleks Eesti energeetiline tulevik, millised on need energiakandjad ja võimalused, mida me kasutada saaksime? Jämedalt arvutades võib öelda, et rekonstrueerides 10-15 aasta jooksul olemasolevad, soojust tootvad katlamajad ja muutes need koostootmisjaamadeks, oleks Eesti soojusenergia tarbimise juures võimalik toota vähemalt 6-7 TWh elektrienergiat aastas. See rahuldaks pea kogu Eesti vajaduse. Kütuste osas saaks lisaks maagaasi osatähtsuse suurendamisele laiemalt rakendada kohalikke ressursse, nt turvast. Elektritootmise seisukohalt on küllalt suur potentsiaal tuuleparkide loomisel, millega saaks katta vähemalt 10 elektrienergia vajadusest.

Lisaks olemasolevatele koostootmiseks sobivatele tehnoloogiatele oodatakse lähiaastatel turule ka täiesti uusi lahendusi. Üks perspektiivikam tulevikutehnoloogia on kütuselement, mis kasutab kütusena vesinikku või seda sisaldavaid aineid. Sellise süsteemi hind on 4000?8000 USD/kW. Arvestades praegu maailmas toimuvat intensiivset arendustegevust, võib see lähema 5 aasta jooksul langeda konkurentsivõimelisele tasemele, 1000-1500 USD/kW. Äripäevas pakutud tuumajaama võimsuse hinnaks saame 3100 USD/kW. Lisaks on tuumajaama ekspluatatsioon ääretult kulukas.

Erinevaid võimalusi on palju ja neid tekib aina juurde. Oluline on saavutada optimaalne energiatootmisviiside segu, hajutades sellega riske ja sõltuvust ühest tehnoloogiast või primaarenergiast. Tuumajaamade asemel võiks Eesti keskenduda hoopis ülikiiresti arenevatele uutele energiatehnoloogiatele.