Mees, keda polnud

?Mees, keda polnud? liigub sedasama ajatut rada mööda, mida silus üle 60 aasta tagasi Albert Camus? romaan ?Võõras?. Meile jutustab oma lugu tavalist elu elav tavaline inimene, kes tegeleb tavalise inimese igapäevaste toimingute ja probleemidega. See inimene ei armasta suhelda, ta eelistab pühenduda oma tööle ning puhkehetkedel vaikides omaette sigaretti tossutada. Kas peaksime seda talle ette heitma?

Lobisemishimulistest inimestest saavad tema jutustuses tolad, kangetest naistemeestest nutta tihkuvad äpud ja naistest enesehävituslikud kunksmoorid. Tal ei lähe kõik alati nii, nagu ta tahaks ? nii nagu paraku meil kõigil ?, ja ta on sellega leppinud. Ta näos ei liigu ükski lihas, juhtugu mis tahes. Ta on rahul, kui keegi temalt midagi ei küsi. Ja kui küsitakse, siis ta püüab vastata vaikusega.

Eestlaste kohta on keegi öelnud, et nad pigem surevad kui suhtlevad. Räägitakse ?põhjamaise temperamendiga? inimestest, kellele on iseloomulik oma tunnete ohjes hoidmine, talupoeglik pikameelsus, napisõnalisus, või nagu psühholoogid ütlevad ? flegmaatilisus ja introvertsus. Ei maksa unustada, et igal meist on õigus ja vabadus otsustada, kas elada selle rahvaliku stereotüübi järgi või mitte. Ühtaegu muigama meelitav, kaastunnet tekitav ning üle keha värisema ajavalt kummastav lugu mehest, keda polnud, võib otsustamisele oluliselt kaasa aidata.

Autor: Sten Hansson