Eesti eluasemeturg tammub paigal

Tallinna linnavalitsuse plaan taastada pealinnas ulatuslik munitsipaalelamute ehitamine on kutsunud ajakirjanduses esile tõsise majanduspoliitiliste arvamuste lahkumineku. Enne kui hakata üritusele poliitilisi silte külge kleepima, on kasulik hinnata, mis seisus meie eluasemeturg praegu on.

Lähtudes loogikast, et pealinna elanikkond on kümne aastaga kuuendiku võrra kahanenud, võib tõepoolest tunduda, et vabanenud korteritest peaks jätkuma tänaseni kõigile. Ei statistika ega ka turg seda kumbki paraku ei kinnita.

Nt kahe aasta taguse rahvaloenduse andmetel jäi omaette eluruumide arv Tallinnas leibkondade arvuga võrreldes ligi kahe tuhande eluruumi (korteri, ridaelamuboksi ja pereelamu) võrra miinusesse. Kinnisvaraturu käitumise põhjal otsustades on nõudmine suurem kui pakkumine. Vastasel juhul ei oleks kasutatud korterite hinnad tõusnud nii kõrgele.

Kelle meelest elamispind pole mingi defitsiit, võib pidada munitsipaalelumajade ehitamist tõepoolest linna raha lühinägelikuks raiskamiseks. Eriti turumajanduse ühiskonnas, kus uuselamuehitust peab reguleerima eelkõige turg.

Paraku ei oska keegi öelda, mida teha siis, kui turg kõigi ootuste vastaselt ei toimi, nagu praegu Eesti elamumajanduses. Või toimib loodetust tunduvalt aeglasemalt. Kui võrrelda nt meie eluasemeturgu ja autoturgu, siis esimene on teisest kohati lausa kümme aastat maha jäänud. Ajal, kui autoturg sõidab ammu moodsaimate lääne mudelitega, tammub eluasemeturg vanade mossede ajastus.

Möödunud aastal ulatus Eestis uute autode müük üle 13 000. Uusi eluruume anti samal ajal ametlikult käiku ainult 619, neist 309 Tallinnas, 102 Tartus, 71 Pärnus ja 30 Harjumaal. Mis siis imestada, kui eluasemeturul polegi muust elada kui vana elamispinna pidevast ümberjaotamisest.

Kapitali kasutamise seisukohalt ei ole see muidugi eriti efektiivne tegevus. Sellest hoolimata eelistab enamik investeerijaid uuselamuehitusele vanade majade ja korterite kipsplaadistamist ja turvauksestamist koos kõige muu sinna juurde kuuluvaga. See käib nii kinnisvarafirmade kui ka isiklikku eluasemesse raha paigutavate üksikisikute kohta. Võrreldes 1991. aastaga on uuselamuehitus Eestis vähenenud kaheksa korda. Kokku on Eestis praegu ca 623 000 eluruumi. 2001. a tempos jätkates nõuab kogu elamufondi väljavahetamine tuhat aastat. Nii on Tallinna plaan anda elamuehitajatele munitsipaalkorterite ehitamisega eeskuju huvitav.

Et eeskuju andmisega mitte üle pingutada, tuleks pealinna eluasemeturul enne suurema ehitamise algust võtta kõigepealt muidugi tarvitusele mõned korrastavad abinõud. Nt üüri piirmäära kaotamine.

Tartus tõi piirüüri kaotamine käibesse hulga tagastatud majade kortereid, mida nende kunagised kasutajad ammu enam ei vajanud, aga mida nad tänu sümboolsele üürile võisid enda käes edasi hoida. Pole kahtlust, et Tallinna korteriturul kutsuks piirüüri kaotamine esile suurema liikumise kui Tartus. Linna arengu seisukohalt oleks see ainult tervitatav.

Autor: Ivar Kostabi