Eesti vaevaline tee Euroopa kultuuriruumi

Eesti tagasitee Euroopa kultuuriruumi on toimunud vaevaliselt. Vaevaliselt sellepärast, et meie eetilised tõekspidamised ja tavaõigus on deformeerunud, et meie seadused ei ole üheselt mõistetavad või mis veel halvem, nende regulatiivne toime on tihti tulnud välja teistsugusena, kui mõeldud oli. Kuid inimesed, eriti aga need, kes on töötanud kas vastutaval kohal või olnud majanduslikult aktiivsed, on pidanud tegutsema just sellistes tingimustes.

Olen seisukohal, et Neivelti loole tuleb just ülaltoodud valguses vastust otsida.

Möödunud aastatele ja ka eilsele tagasi vaadates näeme oma elus palju laitmisväärset ja poolkuritegelikku ka siis ja eriti ka siis, kui seadust formaalselt ei olegi rikutud. Olgu sellisteks näideteks siis Eesti Raudtee või Tallinna Vee erastamine.

Oli ka Daiwa juhtum. Aga kui paljud meist on mõelnud näiteks sellele, et mis oleks võinud juhtuda siis, kui ka Hansapank oleks aastaid tagasi asunud sama libedale teele, nagu tegi seda Hoiupank? Mis oleks siis võinud saada ühe või teise inimese hoiusest või ettevõttest?

Samuti tundub mulle, et me ei toimi Neiveltit patuoinaks tehes just kõige arukamalt, kui mitmed inimesed, keda tõepoolest on põhjust pidada lurjusteks, samal ajal meie hulgas ausate meestena ringi kõnnivad. Sellega moonutaks me oma eetilisi tõekspidamisi ja tavaõigust veelgi ning kaugeneks üha enam õiglusest ja euroopalikust kultuuriruumist.

Eesti vajab küll puhastumist, kuid täna Neiveltit ilma järele mõtlemata risti lüües saavutaksime pigem vastupidise tulemuse. Niimoodi kujundataksegi kaksikmoraali...