Sakala: Võhma invaliid alustas näljastreiki

'Tegelikult see polegi õige näljastreik, sest olen niigi näljas,' rääkis 54aastane Variksoo Sakalale. 'Praegu on mul järel veidi makarone, veerand leiba, natuke kohvi ja vist üks sibul, aga pensioniraha saan kätte alles esmaspäeval.'

Oma otsusest teatas naine ka Võhma linnavalitsuse sekretärile. Ta rõhutas, et protesteerib näljastreigiga Eesti sotsiaalhoolekande süsteemi vastu. 'Linnavalitsuse vastu pole mul midagi,' lausus ta.

1996. aastal avastati Sirje Variksool vähk ja järgmisel aastal oli tal operatsioon. Raske haigus on raviga küll taandunud, kuid naine minestab sageli, tal on tasakaaluhäired ja ühe haigushoo ajal ei saanud ta rääkida.

Variksoo saab 1200 krooni pensioni, millele lisandub 420 krooni raske puudega invaliidi toetust ja 240 krooni hooldustasu, mis makstakse temaga koos elavale pojale Andresele.

'Aastate eest tekkis meile üürivõlg. Asi anti kohtusse ja nüüd läheb mu pensionist igal kuul pool maha,' selgitas Variksoo.

Võhma linn on talle määranud toimetulekutoetuse, millest jätkub korteri üüri ja soojaarve tasumiseks. Üle jääb umbes 130 krooni.

Suur osa rahast läheb ravimitele ja neistki saab naine endale lubada vaid kõige odavamaid. Söögile võib invaliid oma sõnul kulutada umbes 500 krooni kuus, sest maksta tuleb ka telefoni ja elektri eest.

Praegune näljapiiril seis on Variksoo sõnul tekkinud sellest, et ametnike süül jäi pojal maikuu hooldustasu saamata.

'Tegime ühekordse toetuse avalduse, aga ei saanud seda. Meil on otsas isegi sellised elementaarsed asjad nagu ?ampoon ja hambapasta,' kurvastas naine.

Napi söögiga peab läbi ajama ka Sirje Variksoo 20aastane poeg Andres, kes on samuti halva tervisega ja läbi elanud kerge infarkti. Ligi kahe meetri pikkusele noormehele riiete ja jalanõude ostmiseks on ema küsinud linnavalitsuselt ühekordseid toetusi.

'Tööd poeg Võhmast ei leia. Suure-Jaanis oleks ta koha saanud, aga me arvestasime, et kaugele käimine on nii kulukas, et ei anna perele midagi juurde,' rääkis ta.