Setomaa ei ole surnud!

Tartust sõidate välja mööda Räpina maanteed, esimene silmarõõm on Luunja mõisasüda toreda pargi ja ratsabaasiga. Varsti pärast seda keerake paremale Roiu poole ja otsige kaardi järgi üles Kiigeoru hiiesalu.

See on muljetavaldav paik. Hiiepuudeks on üksteist võimsat künnapuud ? tugevaim Eestis kasvav puuliik. Selle all on ohvrikivi, lohus mitu kamalutäit münte. Sõltuvalt sellest, mille nimel ohverdati, on siia muiste toodud käsitöid, villa, lõngu, sõrmuseid-preese, punutud paelu, toitu, viina, loomi-linde, verd, soola, vaha...

Edasi läheb tee Võndu, mille uhkus on 770aastane Jakobi kirik kerkokellaga. Järgmiseks leidke üles Lääniste linnamägi Ahja jõe kaldal. Linnamäel oli 6.?9. sajandil kants, praegu on mäeharjal üksikute säilinud raudristidega õigeusukalmistu. Linnamäe ja jõekalda on Lääniste küla rahvas võsast puhtaks raiunud ja looklevale jõele avaneb üsna suurejooneline vaade. Läheduses on ka tähistatud matkarada, kantsi lähedal on piknikuplats.

Seda kohta teatakse ka Kalevipoja sängi järgi, uuemast ajast aga on Lääniste tuntuks saanud Kaera-Jaani järgi, kes olnud üks krutskitega mees. Kord peitnud see ulakas end naistesauna ja kui naised ta avastasid, hakkasid teda lauldes-tantsides õrritama. Sellest sündinud Kaera-Jaani tants.

Ahjat teatakse Tuglase ning väikese Illimari järgi, nende jälgedes on viitade järgi hõlbus käia. Ahja pärl on mõisapark häärberiga, mille ees kolm maalilist sildadega tiiki, mida kohalikud järvedeks kutsuvad. Mõisasüda sai juba XVIII sajandil Lõuna-Eesti üheks suurejoonelisemaks, nüüd aga on tühjalt seisva kauni häärberiga hädas nii vald kui ka pärijad, otsides hoonele investorit ja otstarvet.

Kümmekond kilomeetrit edasi on Mooste mõisakompleks. See hakkas edenema juba XVI sajandil ja rändas käest kätte. Peeter I kinkis mõisa oma salanõunikust Poola krahvile, 1810 abiellus tolle tütar von Nolckeniga, kelle suuromandisse kuulus ka Luunja.

Luksuslikus naturaalsest baieri kiltkivist katusega juugendstiilis häärberis on nüüd kool, vald on korras pidanud ka toredat valitsejamaja. Suurel maakividest müüriga majandusõuel on kaks imposantset väravat ja kellatorn. Tore torn oli, mõisa-ajal jäänud hobustel vagu ajades jalgki õhku, kui kell lõunavahet kuulutas. Aga vasevargad viisid kella 1993. aastal minema.

Räpina suunas edasi sõites käige ära legendaarsel Leevakul. 1947 sai sealsest hüdroelektrijaamast komsomoli löökehitus, millest Smuul kirjutas poeemi ?Järvesuu poiste brigaad?. Leevaku lähedal on isevärki asi ? Eesti, võib-olla maailma kõrgeima korstnaga saun. Kunagi teinud üks ettevõtlik mees sinna tellisevabriku, aga kui savi otsa sai, jäi tootmine katki. 1923 vabrik lammutati, aga 52meetrine korsten jäi. Korstnajalg oli nii jäme, et saunaks paras ja Ants Kelder ehitaski korstna külge sauna.