Üldjuhul on vanade puituste puhul tegemist väga hea tisleritöö ja omaaegse käsitööoskusega ning neid tuleks viimase võimaluseni säilitada. Vana ukse korrastamine ja tuulekindlaks muutmine polegi nii keeruline, kui arvatakse.
Vajaduse korral tuleb vanu uksi muidugi remontida, et nad ajale ikka vastu peaksid. Liialt kergekäeliselt neid uute ja tänapäevastega asendades lõhutakse ajalooliste hoonete välisilmet. Eriti halvasti mõjuvad ajaloolistel hoonetel nn kataloogiuksed ja metallist turvauksed, mis ei arvesta kohaliku arhitektuuri omapära.
Aastatega võib välisuks hoone deformeerumise, mehaaniliste vigastuste või ilmastiku mõjude tõttu ebakindlaks muutuda. Ukse raam võib tappidest logisema hakata, peeli lauad ühenduskohtadest praguneda, ukse alumine osa liigniiskuses mädanikust kahjustuda.
Selliselt vigastatud ust on siiski üsna lihtne remontida ja tulemuseks on sageli vastupidavam, töökindlam ning nägusam uks kui päris uus, sest üldjuhul on vanad uksed tehtud palju kvaliteetsemast materjalist kui tänapäeval töökodades saadaval. Aastatega on puit muutunud ka stabiilsemaks ega mängi nii palju kui värske materjal.
Täpsem remondiskeem sõltub alati ukse tüübist ja vigastuste iseloomust. Ukse remontimisel kasuta alati samasugust puitu, millest uks on tehtud. Lülipuitu paika lülipuiduga ja maltspuitu maltspuiduga. Mändi paika männiga ja tamme tammega. Paikadeks kasutatud puidu niiskussisaldus peaks olema ligilähedane remonditava ukse niiskusele (soovitatavalt sellest mõnevõrra väiksem).
Vahel on ukseraam sedavõrd vigastatud, et selle parandamine on mõttetu. Sellistel puhkudel võib teha uue ukseraami, asetades sinna sisse vana ukse kasutamiskõlblikud detailid, nagu profiilliistud, tahvlid, ornamendid. Sellega säilitame ajaloolised detailid ja hoiame kokku nii materjali kui ka tööaega.
Sageli tahetakse uksi vahetada, sest need ei ole piisavalt müra-, tolmu- ja tuulekindlad. Enamasti on selle põhjuseks kulunud uksehinged, deformeerunud uksed või uksepiidad ja pragunenud peelid. Vanadel ustel puuduvad tavaliselt ka tihendid.
Kvaliteetse tisleritöö nüansid on tuntud juba sajandeid tagasi. Viimased aastakümned ei ole siia midagi uut lisanud.
Ukse kvaliteet sõltub kõige enam kasutatud materjalist:
välisukse jaoks on parim tihe männi lülipuit või tamm, mis on piisavalt tugevad ja tänu suurele vaik- ja parkainete sisaldusele ka ilmastiku ja kahjurikindlad;kasuta õigel ajal saetud ja loomulikul teel kuivanud, mitte suvalist kiirkuivatipuitu;eelista radiaalselt saetud materjali, mis ei kõmmeldu kuivamisel;kasuta võimalikult oksavaba puitu. Vaigurikkad oksad rikuvad värvikihi ja väljapuuritud oksakohtade punnid kipuvad aastatega lahti tulema;väldi liistudest kokkuliimitud puitu. See on näotu ja ebakindel materjal. Pealegi on kahte-kolme laia pragu peelis lihtsam parandada kui kümmet peenikest.
Vältimaks kuivamisel ja niiskumisel puidu kahanemisest ja paisumisest tingitud probleeme, jäta alati vajalikud paisumispilud ukse ja piida ning ukseraami ja peeli serva vahele. Ukse tahvlite liimimisel tuleb jälgida puidu kõmmeldumise suunda, et nende pind jääks sile ja stabiilne.
Et uks ilmastiku käes kaua vastu peaks, tuleb seda õigeaegselt värvida. Siiani võib värvidest parimaks pidada juba sajandeid tuntud naturaalset linaõlivärvi. See nakkub hästi puiduga, puusse imbunud linaõli kaitseb seda niiskuse eest, värv katab hästi ning vananedes ei kooru suurte latakatena maha, vaid kulub ühtlaselt kogu ukse ulatuses. Linaõlivärvi pinda on ka kergem taastada.
Ukse värvilahendus peaks tulenema kindlasti hoone stiilist, mitte moevärvidest või värvipoes olevatest kataloogidest. q
Kuressaare Linnavalitsuse välja antud nõuandeleht aastast 2001
Seotud lood

11% intressimäär ja kord kvartalis väljamakse: võlakirju saab märkida kuni 22. maini