Kes peab seisma külaelanike tahte eest?

Külapiiride muutmisega, samuti omavalitsusüksuste piirimuudatustega puutub siseministeerium kokku iga päev. Juurde tuleb uusi tõmbekeskusi, linnad laienevad ja kasvavad kokku oma tagamaaga. Tegemist on loomuliku protsessiga, millega tuleb ühte sammu astuda.

Mõnda aega tagasi ei teadnud veel keegi, et Põlvamaal asuva Valgjärve valla kolmes külas ? Maaritsas, Vissis ja Krüüdneris ? käärib rahulolematus, mis sunnib valitsust astuma otsustavaid samme täiendavate asjaolude väljaselgitamiseks. 2001. a lõpus saabus siseministeeriumisse ligi 200 allkirjaga pöördumine, milles väljendati soovi kõne all oleva piirkonna liitmiseks Tartu maakonna Kambja vallaga. Ära oli toodud rida põhjendusi, sh puudulik bussiühendus maakonnakeskuse Põlvaga ja asjaolu, et enamik inimestest käib tööl Tartus. Võib küll olla, et kõik allkirjaomanikud ei ole kantud Valgjärve valla elanike registrisse, kuid kusagil ei ole öeldud, et oma arvamust ei või avaldada Valgjärve vallas kinnisvara omavad Tartu või Kambja elanikud. Siseministeeriumi ametnikud käisid Valgjärve vallas, kohtusid Valgjärve ja Kambja vallajuhtidega, mõlema maakonna maavanemaga ning elanike esindajatega. Selgeks sai, et probleemile ei ole head lahendust ja tuleb leida halbadest lahendustest parim. Kui vald loobub kolmest külast, jääb niigi väike omavalitsus veel nõrgemaks. Kui elanikud oma tahtmist ei saa, siis käärib protsess edasi.

Valitsusel ei saa otsuse langetamine olema kergete killast. Valitsuse 6. juuni 2002 korraldus piiride muutmise algatamise kohta annab Tartu ja Põlva maavanematele ülesandeks edastada see ettepanek Kambja ja Valgjärve volikogudele. Volikogude vastavad otsused peavad hiljemalt 5. juuliks jõudma siseministeeriumisse. Nendele otsustele, arvamustele ja täiendavalt kogutud informatsioonile tuginedes saab valitsus langetada lõpliku otsuse. Sellise võimaluse annab talle Eesti territooriumi haldusjaotuse seadus ja midagi äärmuslikku sellest tegevusest välja lugeda pole mõtet.

Selliseid elanike pöördumisi tuleb ette üha enam ja see on seletatav inimeste teadlikkuse kasvuga. Ühelegi omavalitsusele ei ole meeldiv tõdeda, et leidub külasid ja piirkondi, kus elanikud on rahulolematud. Positiivsena tuleks näha hoopiski seda, et need pöördumised ei jää tolmuma toimikute vahele, vaid kõiki neid analüüsitakse ja vajadusel astutakse olukorra lahendamiseks vajalikke samme.

Sarnaseid probleeme tekiks vähem, kui omavalitsused oskaksid neid ennetada või pehmendada. Ikka on probleemideks halb transpordikorraldus, kauged vahemaad, vastuolud vallaametnikega jne. Ilmselt on jõudmas kätte aeg, kus üht jalga pidi Euroopa Liidu ukse vahel olles tuleks ka teist jalga järele tõmmata. Võib-olla tuleks vaadata veelkord üle bussiliinide graafikud, leida võimalusi teenuste paremaks pakkumiseks valla ääremaadel ning sellega tõsta inimeste rahulolu ja lojaalsust oma valla suhtes.