Nulltolerants Eestis

Eesti ei saa USAs praktiseeritud nulltolerantsi üks-ühele üle võtta, küll aga põhimõtte, mille rakendame juba kohalikest oludest lähtuvalt. Eesti nulltolerantsi doktriin püsib neljal sambal.

1. Reageerimine igale õigusrikkumisele. Aktiivne ja asjatundlik politsei reageerib igale õigusrikkumisele. Kuritegevuse vastu võitlemisel on võimalik edu saavutada vaid siis, kui kurjategijad teavad, et igale õigusrikkumisele järgneb kiire ja ning ühiskonna ootuste seisukohalt adekvaatne karistus. Reageerimine igale väiksemalegi õigusrikkumisele loob lõpuks olukorra, kus vähenevad ka raskemad kuriteod. Nulltolerantsi poliitika elluviimiseks on vajalik: a) koostöö kohaliku omavalitsusega, kasutades maksimaalselt eraõiguslikku initsiatiivi; b) korrastada õiguslik baas, kujundades nii kohtupraktika, mis tagaks kiirete ja mõjuvate karistuste määramise; c) tugevdada oluliselt järelevalvet ja kontrolli politsei tegevuse üle.

2. Igasse omavalitsusse vähemalt üks konstaabel. Politsei tegevuse läbipaistvamaks ja inimestele lähedasemaks muutmine on täna eelduseks turvalisuse tõstmisel terves riigis. Turvalisuse kasvu tervikuna on võimalik tagada vaid siis, kui oskame eraalgatuslikku huvi turvalisuse tagamiseks rakendada politsei käepikendusena.

Politsei kodanikulähedust ja üldist turvalisuse kasvu on võimalik saavutada vaid siis, kui igas vallas on konstaabel, kes: a) on kohaliku politseitegevuse sisuline juht ja omab ülevaadet kõigist õigusrikkumistest ja nende põhjustest; b) omab head infotehnoloogilist toetust ja saab kiiresti kätte kõik tööks vajalikud andmed, mis on talle ette nähtud; c) kelle töö peab olema ka abipolitseinike kaasamine.

Politseil peab suurema läbipaistvuse nimel olema avalik arengukava, mida saab jälgida.

3. Politsei ressursside planeerimine. Politsei ressursside jaotus tuleb korraldada kaasaegselt. Eelkõige tuleb hea varustusega tagada kohtadel tegutsevad konstaablid ning alles siis organisatsiooni hierarhias ülespoole liikuda. Selle eesmärgi saavutamiseks on vajalik: a) vähendada oluliselt dubleerimist politsei juhtorganites; b) luua kogu riigi korrakaitses ühtsed tegutsemispõhimõtted ja standardid; c) maksimaalne infotehnoloogia juurutamine; d) vabastada politsei mittepolitseilikest teenustest.

4. Karm karistupoliitika. Karistuspoliitika kujundamisel tuleb arvestada ühiskonnas valitsevat kriminogeensuse taset ja rahva ootusi. Karistusmäärasid tuleb oluliselt karmistada, sh vähendada tingimisi karistusi ja tagada karistuste vältimatus.