Mees otse südamesse

Romantilises rokkmuusikas on Chris Isaakile raske vastast leida juba aastast 1990, mil singlina ilmus nutmaajavalt ilus ?Wicked Game?.

Chris Isaaki loomingust rääkides ei ole tegelikult aastaarvud üldse määravad. Ta on 15 aastat kirjutanud ja laulnud laule, mis võib plaatide vahel nii ära vahetada, et keegi muutusest aru ei saaks. Sedavõrd ühtlane ja samasuunaline on tema looming olnud läbi aastate. Isaak jätkab muusikaliselt sama joont, millele pani aluse Roy Orbison. Mõlema mehe repertuaari kuulub melanhoolne meloodiline muusika, mille juured ulatuvad kantrisse ja rokabillisse.

Nii et ka värskel albumil kõlab Chris Isaak sajaprotsendiliselt omas elemendis, hoides 1950.?60. aastate meeleolu elus nii lauldes kui ka fotodel poseerides. Ta kehastab endiselt üksildast Romeot, kes käib tüdrukute akna all laulmas. Ent esimene naisterahvas, kelle Chris Isaak nutma ajas, oli tema enda ema. Ja seda siis, kui Chris koos vennaga lapsepõlves kurbi kantriballaade laulis.

Eks Isaaki looming ongi suunatud peamiselt naistele. Ma ise küll ei kujutaks ette ennast kodus nukrutsemas ja seda plaati kuulamas. Lihtsalt puudub sedalaadi romantiline närv. Chris Isaak käis küll Afganistanis Ameerika sõdureid turgutamas, aga seda ilmselt sõdurite koju jäänud naiste ja tüdruksõprade rõõmuks.

Chris Isaak on lisaks laulumehele ka show-mees. Tema komöödiasari ?The Chris Isaak Show? jookseb Ameerikas teist hooaega. Oma karjääri on ta pidevalt toetanud näitlemisega, teinud väiksed rollid kultusfilmis ?Twin Peaks? ja Oscariga pärjatud ?Voonakeste vaikimises?. Aga tema läbi aegade suurim ja kestvaim roll on ikkagi kehastada Chris Isaakit. Seda meest, kelle erialaks on murtud südamed.

Autor: Mart Normet