Õhtud Helsingi lähistel

Teine päev viib Oittaast Nuuksio rahvuspargi kaudu tagasi Helsingisse. Metsateid pidi jõuab matkarada Nuuksio rahvuspargi teedele. Rahvuspargis on teed üsna mägised. Ümberringi on järvekesi ja kaljuseinu, ohtlikke ja järske tõuse-langusi on piisavalt, et õppida ratast korralikult käekõrval talutama. Kohati nimelt on teel lahtine kruus, mis järsul tõusul ei lase sõita ning järsul langusel on lihtsalt ohtlik. Tüütuim sel teel ongi see, kui jõudu väntamiseks jagub, aga mäest üles sõita ei saa: esimene ratas tõuseb õhku ja tagumine käib all ringi. Siis polegi muud kui ratta seljast maha ja jala üles. Kiiver pole Soomes küll kohustuslik, kuid neil teil tungivalt soovitatav, abiks on ka rattakindad ja -püksid.

Teise päeva matkateele jääb lisaks järskudele kaljustele mägedele ka mõnusaid pikki asfaltlangusi, kus kilomeetrite viisi pole tarvis vändata. Tee viib mööda Helsingi kunstimuuseumist ja saarele rajatud Seurasaari vabaõhumuuseumist. Viimasesse, tõsi, jalgrattaga ei pääse. Muuseumi on kogutud ehitisi tervest Soomest, et tutvustada soomlaste ehitus- ja elamiskultuuri alates 16. sajandist.

Üks sõitmist väärt koht on ka Helsingi mereäär. Erinevalt Tallinnast on seal sadamas kõik koos: kaatrid, Läänemere suurimad kruiisilaevad, jahid, purjekad, kummipaadid, rataslaevad ja ?linnasõidulaevad?, millega loomaaeda saab. Mereäärseid teid sõites näeb peaaegu elamurajoonide kaupa väiksemaid ja suuremaid kaatri- ja jahisadamaid. Miskipärast pole soomlastel kommet oma paatides sadamas elada, nagu näeme Ameerika filmides ja nagu näiteks stockholmlasedki teevad.

Muide, kui liigute Soomes auto või ühissõidukitega, saate siiski pealinna põnevamad paigad rattaga läbi sõita. Helsingis on paarkümmend rattalaenutuspunkti. Laenutuseks pole muud tarvis muud kui ?lasipuu? küljes oleva jalgratta vastavasse pilusse kaheeurone münt lasta ning retk ette võtta. Pärast pange ratas mõnda laenutuspunkti tagasi lukku, saate ka oma kaheeurose tagasi.