Lihtne fotoaparaat teeb köitvaid pilte

Amatöörkaameraga pildistamisel ei tule alati koledad fotod, kui kasutada õiget valgust, filmi ja enda kunstilist silma.

Lihtne fotoaparaat, nn seebikarp, on ideaalne inimesele, kellel on vaja kiiresti pilte, kuid fotograafiast puuduvad sügavad teadmised. Selline fotoaparaat on täisautomaatne ja kohandatud amatööri vajadustele, mis tähendab lühidalt ainult ühte: suuna ja pildista.

Kui aparaati on pandud õige tundlikkusega film ja välja on valitud objekt, tuleb tähelepanu pöörata valgusele ja objekti eripärasusele. Iga asja annab pildistada tuhandel viisil, kuid õige rakursi ülesleidmine vajab veidi vaatlust.

Allveefotograafia erineb veidi maapealsest, eriti seepärast, et enamikus veekogudes on valgus pildistamiseks halb. Vesi ei paista hõljuva sade tõttu hästi läbi ja ka põhi on tume.

Eesti veekogudes võib nähtavus olla suvel keskmiselt paar meetrit. Muudel aastaaegadel võib nähtavus veidi paraneda ning alati on enne vetikate aktiivset kasvuperioodi nähtavus parem.

Helesinise vee ja kollase liivapõhjaga meredes näeb kuni 100 m kaugusele ja hea nähtavus muudab pildistamise eriti lihtsaks. Lähimad ilusa veega paigad asuvad Vahemeres ja pakuvad silmale kordumatut ilu.

Roheka värvusega vee-elu vajab pildistamiseks lisavalgust, mis toob esile õiged värvid ja annab edasi rohkemgi veel, kui oma silmaga näeb.

Kõik objektid tunduvad vee all suurematena ja lähemal kui maismaal, seega piisab väikesest objektiivist, et saada ilusaid fotosid. Välgu kasutamisel tuleb silmas pidada, et välku ei suunataks otse objektile, sest valgus võimendab vees hõljuvaid osakesi ja pilt jääb hägune. Sisemise välgu asemel tuleb kasutada lisavälku ja suunata selle valgusvihk objektist ülespoole. Meres on soovitatav sinise tausta saamiseks pildistada alt üles, sest siis jääb taust heledam ja veepinnalt tulev valgus aitab välgule kaasa. Allveefotograafiaga tegelemise miinuseks on varustuse kõrge hind. Poes on võimalik saada ka ühekordseid aparaate, kuid nendel puudub võimalus lisavälku kinnitada.

Iiri Arro

asjaarmastajast fotograaf

Ma arvan, et kõik vähegi loomingulised fotoaparaadi kasutajad teevad muu hulgas ka looduspilte. Poseeritud seltskonnafotod ammendavad end ju õige pea. Palju huvitavam on tabada inimesi ja loodust spontaanselt. Sellised fotod on ehedamad ja emotsionaalsed. Pealegi, küllap paljud on kogenud momente, mil jääb üle vaid siunata ennast, et aparaati käepärast pole.

Kõige rohkem ongi vast kahju olnud juhuslikult kohatud loomadest, sest neid on niigi raske tabada ja jäädvustada. Kaks karupoega aastaid tagasi Lahemaal keset maanteed uudistamas on siiani hingel ja meeles. Nad püsisid nii ilusasti tükk aega paigal ja lasid ennast vaadata. Alles siis silkasid metsa, kui inimesed autos üllatuskangestusest üle said ja huilgama hakkasid. Kuigi, mulle tundus, et nemad uudistasid autot samapalju kui meie neid.

Ma kaldungi olema selline hetketuju ajel pildistaja. Kui pilt tuleb, siis pildistan, st kui näen midagi või kedagi huvitavat. Niisama klõpsida ei meeldigi. Fotoaparaati hakkasingi kaasas kandma sellepärast, et lihtsalt kahju hakkas neist kadunud kaadritest.

Hea foto jaoks ei ole ilmtingimata vaja hirmkallist ja keerulist tehnikat. Mulle on alati tundunud, et senikaua, kui seadistad, jookseb mööda metsseakari, paar põtra ja viis jahimeest. Nali muidugi, aga ma arvan, piisab vähemastki, et ennast pärast halvasti tunda.

Sellistele algajatele nagu mina, on lollikindel ja lihtne aparaat parim. Ka seebikarbiga võib maalilisi pilte teha. Oluline on siiski oskus näha ning tabada momenti. Selleks tulebki fotoaparaati kaasas kanda ja silmad lahti hoida.