Asümmeetriline kirbutsirkus

Suvine kemplemine valimisliitude keelustamise või lubamise üle andis vähemasti Saaremaal tulemuse, mille üle parteiliste valimiste vajalikkuse jutlustajad saavad üksnes rõõmu tunda.

Oktoobrivalimistele esitati Saaremaal 17 valimisliitude ja 37 erakondade nimekirja. Kolme aasta taguste valimistega võrreldes on valimisliitude hulk vähenenud kolm korda, parteide valimisnimistuid, mis hõlmavad üle kahe kolmandiku kõigist kandideerijaist, on aga üle kahe korra rohkem.

Erakonnad ei ole oma värvides väljas vaid kolmes vallas, neljas omavalitsuses kuueteistkümnest võistlevad volikogu kohtade pärast üksnes parteid. Nimekirjade endi arv on kahanenud 62-lt 54-le.

Kõige jõulisemalt on oma haaret Saaremaal laiendanud Rahvaliit ja Keskerakond. Üks on oma nimekirjaga väljas kümnes, teine üheksas omavalitsuses. Vastavalt 108 ja 109 kandidaadiga annavad need erakonnad üle kolmandiku rahvaesindajaiks pürgijate koguarvust. Teised parteid on märksa madalama profiiliga.

Erakondade osakaalu suurenemine kohalikel valimistel ei tähenda ilmtingimata üleöist parteistumist. Stabiilse erakonna jaoks nii tarvilist lojaalsust kohalikul tasandil annab veel mitu valimisperioodi oodata. Niikaua kui maaomavalitsustes jätkub raha üksnes seadustest tulenevate kohustuste täitmiseks, on kohalik poliitika paras kirbutsirkus ja ripub riigikauka hoidjate armulikkuse küljes.

Kui kohalikku valimisvõitlust lahingutandriga võrrelda, siis jõukatsumine seal on asümmeetriline, ehk selget rindejoont erakondade vahel tegelikult pole. Vastuseis jookseb isikute ja nendega seotud majandushuvide pinnal. Seega peab valijal olema nutikust eristada ühe grupeeringu taskuparteid teise omast.

Autor: Mehis Tulk