Ühelt poolt piiras seda Kaubahalli koletu ehitus, teiselt poolt pigistas krohvi ajav kõrge naabermaja. Ei tea, kas kummitusliku naabruse pärast või mõnel muul põhjusel ei näinud me paari tunni jooksul hotelli-restoranis mitte ühtegi inimest peale teenindava kelneri ja hotelli retseptsionisti. Ka veinikeldrit valvas sama kelner, aga külastajaid ei olnud kusagil näha.
Söögisaal ise oli päris õdus, lauakatted ja taldrikud ruumikujundusega püüdlikult kokku sobitatud. Menüü oli samuti kenasti kujundatud, ainult eesti keelega ei oleks toime tulnud, niivõrd toortõlkelisi toitude nimetusi oli kasutatud. Eesti keel lonkas nii restorani tänavareklaamil kui hiljem kassast väljatrükitud arvel. Mõnevõrra lohutav oli näha vähemalt üht kirjaviga ka itaaliakeelses toidunimes. Kõik mu varasemad virisemised menüüde keele üle olid unustatud, uus elamus ületas kõik senised.
Kelner oli nii noor ja kogenematu, et arvasime olevat ta elu esimesed kliendid. Midagi hullu küll ei juhtunud, seenesupp jäi enne taldriku äärt pidama ja sülle ei maandunud. Veinidest ei teadnud ta küll midagi, kuid tema eas ei peagi veel teadma. Nii roogade nimetuste kui nende kujundusega püüdleb restoran gurmeeliku suuna poole, ainult maitse ei suuda sammu pidada. Hinnad õnneks samuti mitte.
Seenesupp lõhnas konservi järele, lõhe, krevetid ja ahvenafilee külmiku järele, menüüs lubatud tartar-kastme asemel oli ahvenafilee juures tugevamaitseline punane kaste, mida mujal loomaliha või metsloomalihaga harjunud sööma, lõhesalati juures olid kastme asemel maitsestamata hapukoore täpid.
Tavaliselt olen pettunud lõuna järel ennast magustoiduga lohutanud. Nime ?Napoleoni kook jäätisega? all pakuti seekord kaht õhukest suhkrukaramelliplaati jäätise ümber. Plaadid kleepusid niimoodi hammaste külge, et tuli kannatlikult oodata, millal nad ükskord ära sulavad.
Seekord tahtsin erandkorras lõunasöögi järel suitsetada, aga sigarette restoranis ei olnud, nii et tuli neid eraldi käia Kaubahallist ostmas. Parkimisarve oli niigi lisaks.