Eesti areng kümnel taasiseseisvumise järgsel aastal on olnud muljetavaldav, kuid paraku mitte piisav selleks, et jõuda järele riikidele, kellest viiskümmend aastat kestnud võõrvõimu jooksul on põhjalikult maha jäädud.
Kuigi Eesti on Euroopa keskmisele elatustasemele jõudsalt lähemale rühkinud, jääb praegust kasvutempot arvestades selle saavutamiseni erinevate arvutuste kohaselt veel paarkümmend aastat aega.
Seda loomulikult juhul, kui majanduskasvu mõõdetakse jätkuvalt klassikalisel viisil ehk selleks vaid rahvusliku kogutoodangu kasvu arvestades.
Eesti oludes on nimelt väidetud, et Eesti krooni fikseeritud kurssi arvestades on Eesti majanduskasvu osaks ka mõõdukas inflatsioon, mistõttu eurodes võetuna kerkivat Eesti kodanike sissetulekud tavaarvestusest kiiremini. Jätan sedalaadi teooriate põhjendamise või eitamise majandusteadlaste hooleks ja jääksin ise klassikalise lähenemise juurde.
Pean nimelt 10protsendilise majanduskasvu eesmärgiks seadmist Eestile jätkuvalt oluliseks ning võtmeks Eesti ees seisvate probleemide lahendamisel.
On väidetud, et selline majanduskasv pole Eestil võimalik. Taasiseseisvunud Eesti kogemus näitab, et nii see siiski pole. Meie majanduskasv on ulatunud korra üle kümne protsendi ning mitu korda sellele küllalt lähedale, mõne protsendi kaugusele.
Sellise kasvu aluseks on alati olnud otsustavad ja liberaalsed reformid, saadetuna konservatiivsest eelarvepoliitikast. Viimasest põhimõttest loobumine on Eesti majandusele alati kalliks maksma läinud.
Kiire majanduskasvu ajal 1998. aastal loobuti valimiste eel konservatiivsest eelarvepoliitikast ning tulemused olid rängad.
1999. aastal võimule tulnud Isamaaliidu valitsusel tuli Eesti viia välja neljaprotsendilisest langusest kuueprotsendilise kasvuni.
Ühelt poolt võiks sellega väita, et lubadus 10protsendilisest majanduskasvust oleks justkui täidetud, kuid kahjuks pidasime me siiski silmas reaalset majanduskasvu.
Ka 2002 on Eesti majandusele hea aasta. Kolm aastat karmi poliitikat on andnud selgeid ja häid tulemusi.
Hetkel kuum
5% aastaintress ja kord kvartalis intressimakse: võlakirju saab märkida kuni 30. maini
Samas kipub olukord Eestis kangesti meenutama 1998. aastat. Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus on eiranud pea kõigilt tasanditelt tulnud hoiatusi ning läinud uhkete lisaeelarvete koostamise teed, nagu tehti ka 1998. aastal. Sellega pumbatakse kahjuks aga üles ka järgmine eelarve, mida on väga raske tasakaalus hoida.
Valimiste eel vasakule ja paremale raha jagamine võib seega minna Eestile kalliks maksma.
Sellisel kombel jätkates on meil raske 10protsendilist kasvu loota ehk selliste numbriteni ulatub Eesti taas langusest tõusule liikudes.
Ühte taolist kogemust omades võin vaid südamest kaasa tunda peaministrile, kellel selleks vajalikke otsuseid langetada tuleb.
Targem ja säästlikum oleks lollustest hoiduda, säilitada konservatiivne eelarvepoliitika ning üritada selle ning avatud ja stabiilse majanduspoliitika toel Eestile vajalike kasvunumbriteni jõuda.