Kas koos koos presidendiga või ilma?

Kahtlus presidendiameti vajalikkuses on tõepoolest viimasel ajal seltskondade huulil, kui jutt sinnakanti satub. Kuid avalikkuse viha ja põlgus nagu avalikkuse armastuski tekib ja kaob kui laine ootamatult, ja pühib kõrgelt.

Kui funktsioon lisaväärtust ei tekita, siis pole sellel funktsioonil muidugi mõtet. Kuid lähtuma peaks funktsiooni ehk rolli potentsiaalist. Mitte sellest, kas see või teine presidendi kehastus on riigile vajalik.

Presidenti kui sellist on Eestile vaja. Nii nagu ministeeriumil on kantsler ja minister, ülikoolil majandusjuht ja rektor ja reklaamibürool loovjuht ja direktor, nii ka riik vajab 1) inimest kes hoiab korras majandusasjad ja 2) inimest kes hoiab korras hingeasjad või nimetage neid kuidas tahate.

On vaja liidrit, eestvedajat, innustajat, tegemistesse mõtte süstijat. Peaminister kõike ei jõua, kui ta teeb oma tööd nii nagu peab, siis peaksid praegused funksioonid neelama tema aja ja me ei taha, et ta midagi poolikult teeks.

Inimest, kes süstib mõtteid ja näitab suundi, on väga vaja. Ükski ühiskond pole selliseta läbi saanud ning traditsiooniliselt on selline amet olnud lahus administratiiv- ja arveldusasjadest.

Me ei ole presidendi rolliga kaasnevaid kõiki võimalusi osanud ära kasutada ja selles võime ainult iseennast süüdistada. Eestil tegelikult puudub läbimõeldud riiklik imago- ja propagandamasinavärk. Tele, raadio ja tänavareklaami näol on meil olemas kanalid, aga ei ole ajutrusti, mis nendesse kanalitesse sõnumeid edastaksid. Majanduskasvu viib edasi innustunud inimene. Ja innustamine ongi puhtalt presidendi roll.

Mis puutub põhiseadusesse, siis raputame pead hetkeks klaariks ja mõtleme järele ? enne tuleb inimene, siis tuleb seadus. Mitte vastupidi. Seadused on selleks et kindlustada mõistlik toimimine. Seadusi ei looda ebamõistliku toimimise õigustamiseks.

Murelikuks teeb, et laialdaseks on muutunud seaduse sõna järgimine, mitte aga seaduse mõtte järgimine.

Riigikontrolör Juhan Partsi protseduuriline ametist vabastamine näitab lihtsalt seda, et seadused ei kata kõiki elujuhtumeid. Me ei suuda kunagi reaalset elu perfektselt seadustega katta. Pealegi, kui ei pea sõna inimeste vahel, suudab ka seaduslik protsess harva midagi enamat kui kannatanu hinge lohutada. Ja nii ei peaks me tootma igal aastal mõttetut arvu kõrgesti haritud inimesi, kes ei anna ühiskonnale mingit lisaväärtust peale selle, et aitavad meil meie endi loodud süsteemidest aru saada.

Riigikontrolöri puhul on seaduse ilmne mõte, et riigikontroll oma tööd ei teeks ega langetaks otsuseid ühe või teise poliitilise suundumuse ideid ja kasu silmas pidades.

Riigikontrolör Partsi ametist vabastamine president Arnold Rüütli poolt ei ole kindlasti tõsiseks argumendiks, millele tuginedes võiks Eestis presidendiameti kaotada.

Autor: Pia Kurro