Palju vajab Eesti uusi kette-kaubanduskeskusi

Täna algavad Stockmanni kaubamajas järjekordsed hullud päevad. Sama hullumeelselt mastaapseks tuleb pidada Eesti kaubanduspindade arendamist üha kiirenevas tempos. Ometi pole suuri tagasilööke senimaani olnud.

Kui 1997. aastal valitses arvamus, et aktsiate hinnad Tallinna Börsil jäävadki tõusma, siis midagi samaväärset toimub praegu kinnisvaraäris uute kaubanduskeskuste rajamisel. Seepärast ei tarvitse uutest marketitest küllastumise aeg olla enam kaugel.

Kaubanduskeskuse edu tagavad ikkagi ostjate mass, kelle võib laias laastus kaheks jagada: võimalikult laia valikut või võimalikult madalat hinda eelistajad. Ellu jäävad tõenäoliselt need ketid ja keskused, mis positsioneerivad end selgelt emma-kumma kontseptsiooni vahel, sest kõike head korraga ei saa. Näiteks Saksamaal mängis majanduslik surutis trumbid kätte discounter-tüüpi kauplustele. Eesti jätkab küll tubli keskmise palga ja majanduskasvuga, mistõttu ruumi oleks ka kallimatel kettidel, kuid parimad ajad nendega alustamiseks on kindlasti möödas. Tegelikult tunneb meie lühike kaubanduslik ajalugu ka ridamisi ebaõnnestumisi. Kolinal läks pankrotti Spar-kett, mis, võtnud üle peamiselt vanemad ABC-tüüpi kauplused, ei investeerinud piisavalt ja ilmselt eksis ka oma kontseptsiooni määratlemisega. Nn lähikaupluse eelistus, mis maksab näiteks Norra puhul, ei tarvitse töötada Eestis. Üsna tugevasti on konkurents tiibu kärpinud Maksimarketitel, vähemalt Tallinnas. Maksimarketi puuduseks võib pidada mitte kõige õnnestunumat asukoha valikut, kuid ka seda, et Eesti Tarbijate Ühistute näol pole ketil kindlameelset raha lugevat omanikku. Ja isegi itaallaste Primo, mis oli kogu aeg külastatavuse musternäidis, läks konkurent Prisma kätte. Ses mõttes turuosa võitmine turu ümberjagamise näol jätkub, kusjuures ketid peavad olema valmis lisainvesteeringuteks. Kui ostjaid peakski absoluutarvudes lisanduma, siis saab see kasv toimuda peamiselt turistide arvel. Teisalt on äärmiselt huvipakkuv statistika, mida on teinud Kreenholmi juht Meelis Virkebau: inimesed külastavad (klassikalist) kaubamaja 10 korda harvemini kui kaubanduskeskusi, umbes 9 korda 90 korra vastu aastas. See sunnib kauba siirdama ostjatele lähemale, mis toetab kaubanduskeskuste võidukäigu jätkumist. Kui tegu ei ole eelkõige turistidele mõeldud ostukohaga, peavad marketi juures olema ka head parkimisvõimalused, mis täna hakkavad juba kohati ammenduma.

Kommertspangad on hoiatanud liighoogsa kinnisvaraarenduse eest kaubanduse valdkonnas. Mitte kõigisse ei pruugi jätkuda rentnikke, mistõttu võib raskeneda laenude tagasimaksmine.

Meile meeldib ennast võrrelda Soomega. Kui näiteks Helsingis on iga elaniku kohta kaubanduspinda kaks, siis Tallinnas ainult üks ruutmeeter. Selle järgi nagu kasvuruumi oleks. Et aga meie keskmine palk on kuus korda väiksem, siis palju seda ruumi pole.