Pidage nüüd hoogu

Usinasti Euroopa Liidu ettekirjutusi üle võtnud Eesti on loobunud liberaalsest turumajandusest ja ühtlustamas (loe: tõstmas) erinevaid kaudseid makse, imporditollide kehtestamine näib sama loomulik kui riikliku põllumajandustoetuse jagamine ministri ettevõttele ja sellega erakonna reklaamis uhkustamine.

Väike lohutus, et Eesti pole kandidaatriikide seas mingiks erandiks. Poola valitsus seisab pealesunnitud reformide tõttu vastakuti streikivate kaevuritega, Slovakkia valija hääletas ELi nõudel lausa mutta oma endise peaministri, Eesti sisepoliitikas Edgar Savisaarega võrreldud Vladimir Meciari. Leedu loobub tuumaenergiast.

Samal ajal kuulutas peaminister Siim Kallas oma eelmise nädala kõnes Pärnu juhtimiskonverentsil: ?Ärgem Euroopa Liitu saamisest enam nii palju rääkigem. Hakkame nüüd arutlema selle üle, mis seal sees juhtub.? Talle sekundeerib 2004. aastal ELi minemisest kindlas kõneviisis teleuudistes rääkiv eurointegratsioonibüroo direktor Hendrik Hololei. Lahkuva Prantsuse suursaadiku Jean-Jacques Subrenat? andmetel õpib juba 340 meie ametnikku prantsuse keelt. Valitsus eraldas teises lisaeelarves ilma igasuguste diskussioonideta 145 miljonit krooni Belgia kinnisvaraarendajatele, maja ostuks Brüsselisse. Need on vaid esimesena pähe tulevad näited.

Europropaganda voog meedia kaudu avalikkuseni on haripunktis. Kuna üle-eestilistel päevalehtedel ja televisioonil pole Brüsselis hetkel ühtegi ajakirjanikku, voolab teave liitumistingimuste kohta ilma suurema kriitikata ja vaid ametnike sõnastuses. Kunagi varem pole ma uudistetoimetajana näinud nii tümaks tehtud europessimistlikku mõtlemist Eestis. Kunagi varem pole suudetud ?ei?-mõtlejatele müts niivõrd sügavale pähe tõmmata ja neid ullikestena näidata. Või õigemini, nendega enam isegi ei arvestata ega diskuteerita, sest liitumine on otsustatud. Vaikimisi. Kuskil.

Pidage n?d hoogu! Kas see, et Eesti saab detsembris ELi tippkohtumisel Kopenhaagenis liitumiskutse, annab põhjust tulevasest euroreferendumist vaid kui liitumisprotsessi tülikast ja aeganõudvast hääletusest rääkida? Pole nõus. Eesti ELi minemise kulu on hinnanguliselt üle 30 miljardi krooni. See tuleb teil, lugupeetud ettevõtjad, kinni maksta. Ja ärge uskuge ametnike jutte euroabi rahadest. Või ärge nendele vähemalt lootke. Nagu reedene Äripäev kirjutas, kulub suurem osa sellest avaliku sektori peale ja ettevõtluse abirahade saamiseks on enamik selle kirjatüki lugejatest liiga väikesed. Küsige oma sõprade ja konkurentide käest, kas keegi on saanud euroabi. Väga vähesed. Pealegi ? vaid abile ei saa äri üles ehitada. Vähemalt põllumajandussektorist väljaspool. See 90ndatel nii enesestmõistetav arusaam kipub ununema.

Tuleb nõustuda minister Liina Tõnissoniga, kes konverentsil ?Äriplaan 2003? ütles, et ELi minemisel on kindel, et ettevõtjate kulud suurenevad, sest investeeringud suurenevad, palgakasv kiireneb ning töötaja sotsiaalsed tagatised paranevad. Saadav kasu on aga hüpoteetiline, ennustatav.

Euroopa Liitu astudes pole vahet, kas on tegu eksportiva või koduturule suunatud ettevõttega ? euronormid kehtivad kõigile. Euroopa Liidus saavad praegustest Eesti väikeettevõtetest mikro- või milliettevõtted, kel tuleb kiiresti valida ? kas järsult kasvada või turult kaduda. Äri on suhteliselt vabatahtlik tegevus, nentis sellel samal ?Äriplaan 2003? konverentsil Skanska EMV juht Jaanus Otsa. Tõsi ta on, kes ei soovi selles kaasa lüüa, võib loobuda. Kuid vabatahtlik ja lausa põhiseadusega ettenähtud vabadus on ka euroreferendumil hääletamine.

Ma ei väidagi, et ELiga liitumine mõttekas ja kasulik ei või olla. Oleneb inimese positsioonist, ametist, tegevusest ja tõekspidamistest. Närvi ajab ainult, kui keegi kusagil on valijate eest selle ette ära otsustanud ja annab ühtlasi mõista, et mitteliitumine läheb kalliks, kuna ühinemiseks on juba nii palju aega ja raha kulutatud. See viimane väide võib aga tõusta üheks peamiseks argumendiks referendumi eel.

Loodetavasti on valmis varuplaan juhuks, kui järgmisel kevadel toimuval referendumil liitumiskava läbi kukub, sest siis üksteise süüdistamisest ei piisa ja võib-olla pole poliitilistes tõmbetuultes enam tänaseid otsustajaidki vastutavatel kohtadel.