Negatiivne juhikogemus aitab Toomas Lepal seista maa peal

Autovarustust tootva firma Tarmetec saksalikult täpne juht Toomas Lepp on mees, keda töölistel raske lollitada: vajadusel võib ta ise treipingi taha astuda.

Lisaks erialasele pagasile on Lepal esmane negatiivne juhikogemus, mis täna aitab edukalt toime tulla nii riskide hajutamise kui rahavoogude planeerimisega.

Toodame autodele lisa- ja põhivarustust. Lihtsustatult võiks öelda, et lisavarustus on see milleta auto sõita saab ja põhivarustus see, milleta sõita ei saa. 11. oktoobril avame uue juurdeehituse, kus hakkame tootma just põhivarustust. Tasakaal lisa- ja põhivarustuse tootmise osas saab olema umbes 1:1 ja kaldub edaspidises üha enam põhivarustusse kuuluvate toodete kasuks

Tõenäoliselt kolib põhivarustuse valmistamise pool siit majast kunagi välja, sest see nõuab suuremate materjalikoguste käitlemist ja sellest tulenevalt rohkem vaba pinda. Praegu oleme me ju kiilutud elurajooni, kahe surnuaia ja Tarkoni vahele ja meie maa - 7000 m2 on krundipiirini täis ehitatud.

Minu töö on olnud enam laiahaardeline tegevjuhi töö - senini -, aga tänaseks on meil olnud juba võimalik välja ehitada alt üles firma struktuur ja leida töötajatele täistööajaga rakendus kitsamalt spetsialiseerunud ametikohtadel.

Meenutan oma kogemust ühisfirma loomisel Lätis, kus asutamisel arutati, et peab olema direktor, raamatupidaja ja sekretär. Ja siis hakati vaatama, et ehk peaks mõni töömees ka olema...

Annan au nendele inimestele, kes minuga koos seda firmat on ehitanud, sest tempo on olnud uskumatu. Samas arvan, et olen suutnud töötajatele pakkuda pidevalt midagi uut ja rohkem edasiviivat ja positiivset pinget. Töötajad näevad, et pingutuse tulemus kajastub otse nende silme all uute tootmishoonete, kaasaaegsete tööpinkide ja parema töökeskkonna näol ega kao kuskile kaugetele saareriikidele. See on hoidnud meie kaadrivoolavuse äärmiselt madala nii juhtide kui töötajate hulgas.

Täna on olukord selline, et u 1/3 ajast saan tegeleda visioonidega - firma tulevikuga. Üks asi, millega täna palju tegelen, on loodud kvaliteedijuhtimise süsteemi juurutamine. Teine probleem on firma laienemisega seotud: vastava haridusega insener-tehnilise kaadri vähesus. Raha taha asi ei jää, aga mis kasu on ilusast hoonest ja uutest masinatest, kui sinna töötajaid ei leia?

Tegin oma Tehnikaülikooli-aegset praktikat Tartu Teaduspargi firmades - ühel aastal olin treialiõpilane ja teisel aastal õppisin konstrueerimist-projekteerimist meeste juures, kes täitsid Vene kaitseministeeriumi tellimusi. Et 1991. a. tellimused katkesid, oli tollane olukord üsna hapu, sest teadlaste-tüüpi seltskond ei suutnud endale kiiresti uusi rakendusi leida. Kui ma 1993. a. ettevõtlusega alustasin, pöördusin just teadusparki, sest tundsin nende võimalusi ja töötajaid.

Asi sai alguse koostööst ühe saksa firmaga, mis lõppes krahhiga 1996. a. Olen püüdnud analüüsida, miks see lugu niimoodi läks ja tõmmata paraleele teiste eesti ettevõtetega.

Olen kokku puutunud kahte sorti huvilistega: ühed, kes vaatavad asju strateegilises plaanis pikema aja peale ette ja kelle jaoks kohene tootmis- või sisseostukulude vähendamine pole eksistentsiaalse küsimusega. Teine seltskond on selline, kellel jalge all juba kergelt tuliseks läinud ja nad tahavad kiireid lahendusi, mida tootmistegevuses on võimatu saada.

Tavaliselt on nii, et teise variandi puhul kipub koostööst asja saama, esimese puhul läheb enamasti vett vedama.

Antud juhul mängis lisaks oma osa ka see, et koostööpartneri näol oli tegemist hulgimüügifirmaga, kus mõisteti halvasti tootmistegevuse üksikasju.

Ühelt poolt arvan, et minus on olemas saksalik täpsus ja põhjalikkus. Ma ei lükka projekte käima ega räägi ka neist töötajatele enne kui olen veendunud, et asi on iga kandi pealt läbi mõeldud.

Kui olen majas, teen hommikul ja peale lõunat ühe ringi ja vaatan lahtiste silmadega: mulle on raske seetõttu kärbseid pähe ajada. Täpsus võib tunduda ka norimisena: näiteks olen vahetuse alguses näinud midagi taunitavat - konkreetsel hetkel võibolla vähetähtsat -, läinud meistri juurde ja küsinud, peab see siis nii olema. Pärast mõtlen, et tal on niigi suur koormus, nüüd teeb mees päev otsa halva tujuga tööd ja tulemuseks võib olla veel suurem eksimus.

Arvan, et tootmises peabki olema erialase - mitte juhtimisalase - haridusega. Tunnen oma eriala: olen ise pingi taga töötanud. Kord 4 aastat tagasi tekkis töötajatega vaidlus töö normeerimise üle: võtsin tööriistad kätte ja tegin nendega tööd koos kaasa. Selles mõttes mind lollitada ei saa. Ütlen teinekord sõna sekka valmistamistehnoloogia vms koha pealt ja olen võimeline oma ideid ka faktiliselt tõendama. Arvan, et see on tekitanud ka töötajate poolse respekti ja usalduse.

Tean, mis on pidev likviidsuskriis, kui pole raha töötajate palga ja toormaterjali jaoks. Sain väga kõva finantsjuhtimise kogemuse - arvan, et täna on asi käpas ja pole pidanud siiani endale finantsjuhti palkama.

Olen suur Saksamaa fan - õppinud saksa keelt koolis, uurinud maa kohta ise, omanud kirjasõpru ja käinud seal korduvalt. Ja ehkki esimene kogemus sakslastega ärisuhetes läks aia taha, ei ole see muutnud minu arvamust riigist ja majandusest. Ja eriti rasketööstusest - arvan, et Eesti metallitööstus peakski orienteeruma Saksamaale.

Jah - ja mis seal tahtagi, olin äsja koolipingist tulnud. Sõltuvus ühest hankest tuli muidugi lõpetada ja tänaseks on kõige suurema kliendi tähtsus meile alla 30.

Mul on riskijuhtimise kohta üldse oma nägemus. Eestis on levinud selline mõtlemine, kui tootmisest kipub raha üle jääma, siis omatakse selle kõrval veel kaubandusettevõtet ja kinnisvara ja nimetakse seda siis riskijuhtimiseks. Minu jaoks on need täiesti erinevad majandusharud , mis vajavad kõik erinevaid oskusi. Näen riskijuhtimise võimalusi ka ühe majandusharu sees.

Esiteks saab oma toodangut müüa erinevatele turusegmentidele. Toon näiteks auto-, kodumasinate-, toiduainetetööstuse: kõik nad vajavad metallist tooteid või seadmeid.

Teiseks saab toodangut müüa eri geograafilistesse piirkondadesse: täna asuvad Tarmeteci kliendid Venemaal, Saksamaal, Itaalias, Iirimaal, Skandinaavias ja Balti riikides.

Samuti on lugu ka põhi- ja lisavarustuse tootmisega. Ehkki võib jääda mulje, et tegemist on ju läbinisti autotööstusega, on harudevaheline korrelatsioon väga nõrk: kui lisavarustuse müük langeb ei tähenda see sama põhivarustuse puhul.

Ka veo ja sõiduautod on meie jaoks erinevad segmendid. Ütleme , et valmistame seeläbi ainuüksi autotööstuses tooteid 4 sektorile.

Olen siiani toime tulnud - põhjuseks võib ka see olla, et meie kliendid ja turg on väljapool Eestit ja me ei äri sõltu seetõttu palju kohalike seaduste muutusest või riiklikest tellimustest.

On öeldud, et eriti Tartus on korporatiivsete sidemeteta suhteliselt raske äri ajada. Õnneks on linn piisavalt suur ja ruumi jätkub ka nn "mitteühinenutele"

Samas on minu kogemused linnavõimudega asju ajades olnud positiivsed.

Mulle meeldib ettevõtlusesse vähese sekkumise ideoloogia ja seda on Eesti valitsus tänaseni ka hoida suutnud.

Mulle meeldib samuti , kui igal tehingul on konkreetne majanduslik mõõde.

Teene teene vastu äriajamine on mulle raskesti vastuvõetav. Loomulikult kuuluvad pärast pooltele kasuliku äritehingut vastastikkused lugupidamisavaldused - näiteks väljatehtud õhtusöögi näol - asja juurde. Keeldun aga, kui sarnane tegevus on äritehingu sõlmimise vältimatuks eelduseks.

Olen läbinud Tartu Ülikooli ärijuhtimise programmi; kirjutamata on veel magistritöö. Ei ole paljude Eestis pakutavate koolituste seast leidnud seni sobivat tootmisettevõtetele orienteeritud programmi. Samuti tundub mulle probleem, et paljud koolitajad pärinevad ise koolipingist; neil puudub praktiku-kogemus.

Saan enda edasiharimiseks vajaliku info pigem Euroopa erinevaid messe ja ettevõtteid külastades ning tipp-spetisalistidega suheldes , milleks on olnud küllaldaselt võimalusi.

Ei suuda. Samas meeldib mulle vabal ajal pigem ennast liigutada. Olen kodust saanud esmaoskused üsna paljude alade harrastamiseks tasemel, mis võimaldab juba sportimisest lõbu tunda . Enam olen korvpalli mänginud, mida teen regulaarselt. Üldiselt meeldib mulle panna ennast proovile endast kõvemate vastastega ja pigem napilt kaotada kui ülekaalukalt võita. See pakub mulle enam rahuldust kui mäng endast nõrgemaga.

Mul on veel üks salahobi, mida harrastasin koolipoisina: mudellennundus. Arvan, et vanad hobid on kusagil veres ja nüüd, mil olen üle 30, olen jälle vahel Tartu Lennuklubi töös osalenud ja võistlustel käinud.

Olen tähele pannud, et vahepeal, kui elutempo on liiga kiire, jäetakse noorpõlve hobid kõrvale ning need tulevad nii 35st eluaastast taas esile.

Et mu elukaaslane on lõpetanud ülikooli kehakultuuri teaduskonna, siis oleme suhteliselt sportlik perekond. Käime koos rattaga sõitmas jooksmas ning suusatamas. Aga et praegu on uus laps peresse sündimas, peab mõni aeg vahet pidama.

8-9 tundi kontsentreeritud ja hästi plaanitud tööd - ja pikemat ma ei poolda. Arvan, et see on töökorralduse küsimus. Usun , et enamus inimesi ei ole rohkemaks suutelisedki - töö kvaliteet langeb järsult endale märkamata.

Muidugi on olnud selliseid perioode elus, kus tööpäev väga pikk. Siis sai tehtud värskema peaga mõttetööd nõudvat tegevust ja õhtutundidel rutiinsemat tööd.

Kui siiski nädalavahetusel mõni värske tööalane mõte pähe tuleb, ei kavatse ma ennast keelata seda paberile panna.

Autor: Õnne Pärl