Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Elamu Võrtsjärve ääres
Linnaelu ammendas end käesoleva projekti tellija jaoks ning ta soetas oma perele Võrtsjärve põhjakaldale kolme hektari suuruse krundi. Ta tahab rajada kodu siia, kus lummab Võrstjärve ilu ja külla saabuvad lugematud linnud, nende seas majesteetlik merikotkas, ja arvukalt metsloomi. Avarus, kaunilt kujundatud parkmets, värske õhk ja vaikus loovad ihaldatud rahu.
Uus kodu ei takista käimast tööl Tartus, mis jääb 30?40minutise autosõidu kaugusele. Arenevad sidetehnoloogia võimalused ja uus töökorraldus annavad lootust, et ka see distants muutub peagi töö seisukohalt olematuks ega oma enam mingit tähtsust.
Arhitekti osa selle projekti puhul ei seisnenud mitte tellija õpetamises ega katses painutada teda oma ideede alla, vaid tuli panna arhitektuuris helisema need keeled, mis annaksid kokku meloodia, mille järele oli vajadus tellijas juba varem sündinud.
Esimene keel, millel sai mängitud, oli päiksevalgus. Hoone ja ruumide ning valgusavade orientatsioon ilmakaarte ehk päikese suhtes avab elamu sise- ja krundi kui välisruumi võrratule kujundajale ehk päikesevalgusele. Sama ruum on üks hommikuvalguses ja teine õhtuvalguses. Valgusemäng loob võimsa meloodia.
Teine keel, millel arhitekt mängis, oli sideme kujundamine sise- ja välisruumi vahel. Taotluseks oli liita need kaks ruumi nii visuaalselt kui ka sõna otseses mõttes üheks voolavaks tervikuks.
Kolmas keel oli kaunite loodusvaadete esiletoomine. Võrtsjärve rand ja avar vesi on nähtavad koju sõites, autost välja astudes, eluruumist ja magamistubadest.
Neljanda keelena tuleb välja tuua looduslike ehitus- ja viimistlusmaterjalide kasutamist. Maakivi, puit ja teised taolised materjalid loovad õhkkonna, milles hing ja vaim hingavad kergelt.
Ega rohkem julgegi väikese hoone arhitektuuriprogrammist tahta ega öelda, jäägu ruumi ka igaühe oma fantaasiale.
Arvan, et suurimaks tunnustuseks arhitektuurile ja arhitektile võiks pidada seda, kui tekib kodu, mille elanikes valitseb harmoonia.
Autor: Enn Laansoo