4. november 2002 kell 22:00

Ebaõiglased piirangud tulumaksuseaduses

Eesti Maksumaksjate Liidu juhatus kinnitas hiljaaegu enda tulumaksuplatvormi. Muude punktide hulgas sisaldub ka nõudmine, et tulumaksuseadus ei tohi sisaldada piiranguid tegelike ettevõtlusega seotud kulutuste kandmisel. Praegusel hetkel sisalduvad tulumaksuseaduses mitmed sellekohased piirangud. Peamiseks probleemiks nende piirangute puhul on see, et need on ebaõiglased ja ka ebaloogilised.

Esmalt isikliku sõiduauto tööandja huvides kasutamise hüvitis (TMS § 13 lg 3 p 2). Käesoleval ajal on selleks hüvitise suuruseks 1000 krooni, kui vajalikud tingimused on täidetud. Üle selle summa kulude hüvitamisel on tegemist erisoodustusega. Kuid kas keegi näeb mingit vahet tööandja jaoks, kas ettevõtluseks vajalikud sõidud tehti ettevõtja enda või töötaja autoga, kui kulutused on ühesuured?

Teiseks lähetuskulude hüvitamine (TMS § 13 lg 3 p 1). Asjakohane valitsuse määrus piirab majutuskulude kandmist, ainus mõistlik põhjendus oleks see, et suuremates summades majutuskulude kandmisel on tegemist erilise luksusega, mis juba väljub ettevõtlusega seotuse raamidest. Kuid sellisel juhul, miks mitte käsitleda majutuskulusid ettevõtlusega seotud kulutuste kontekstis üldiselt nagu kõiki muid kulutusi käsitletakse (TMS § 32 lg 2). Tänasel päeval ei ole mõnedes enamkülastatavates riikides ja linnades võimalik etteantud piirmäärades korraliku ööaset leida, sest hinnatase on lihtsalt kõrgem. Kas riigi esindajad ööbiksid ka Londonis kuskil aguli võõrastemajas? Vaevalt.

Kolmandaks koolituskulud (TMS § 48 lg 4 p 10). Siin kehtib sama loogika mis autokulude hüvitamisel. Seadusega on ebaõiglaselt maksustatud koolituskulud juhul, kui need on tasutud taseme- või vabaharidusliku koolituse raames. Seda vaatamata asjaolule, et riigikohus on antud küsimuses oma seisukohta juba selgelt väljendanud. Seaduseandjate hulgas valitseb arvamus, et seadusesätet muutes muutuvad ka õiguse põhimõtted. Ilmselt nad ei tea veel, et demokraatlikus õigusriigis, mis peaks kõigi eelduste kohaselt olema ka üheks Eesti tunnuseks, selline manööver võimalik ei ole.

Sarnaseid probleeme tuleneb tulumaksuseadusest ja maksuameti praktikast veel. Eesmärk peaks aga lühidalt kõigile arusaadav olema: ettevõtlusega seotud kulutuste määratlemisel tuleb lähtuda nende majanduslikust sisust. Igasugused erisused, nagu ka eelpoolmainitud, moonutavad tulumaksuseaduse mõtet ja ühetaolisust, muudavad ettevõtjate elu keerulisemaks ja vähendavad usaldust riigi vastu.

Autor: Kalle Kägi

Hetkel kuum