Probleem ei seisne IMFis

Brasiilia presidendivalimised tõid IMFi jälle rahvusvahelise poleemika keskpunkti. Kas IMFi ravi on hullem kui haigus nagu kriitikud nagu Nobeli laureaat Joseph Stiglitz väidavad?

Maailmas karikeeritakse IMFi kui kasinuse deemonit. Kuhu iganes IMF finantsabi pakkumiseks kohale ilmub, tunduvad seal järgnevat valulised eelarvekärped. Kujutelm kasinusest apelleerib emotsionaalsele vajadusele kelmidega lugude järele. Lõppude lõpuks suurendavad kelmid raamatute, k.a IMFi deemonina kujutavate globaliseerumisest rääkivate raamatute, läbimüüki.

Kas see kujutelm aga peegeldab tegelikkust? Kas IMF, ülemaailmse finantsstabiilsuse eest vastutav ÜRO liige, on tõesti nii paheline või eksiteel olev, et suudab pakkuda vaid strateegiaid, mis põhjustavad majanduse vaevusi nende leevendamise asemel?

Ma tunnistan, et IMFil on olnud läbikukkumisi ja ei püüa neid ilustada. Kuni aastataguse ajani, mil ma lahkusin Harvardi Ülikooli professori kohalt, et saada fondi peaökonomistiks, olin ma häälekas, ehk isegi salvavalt mürgine, IMFi rahvusvahelise rahasüsteemi juhtimise kriitik.

Kuigi IMF on viimastel aastatel palju muutunud, ei saa salata, et rahvusvahelises süsteemis on veel suured augud, eriti maksejõuetuteks muutnud suurtes võlgades riikidega tegelemisel. IMF töötab praegu selle tühiku täitmise nimel, kuid kasinussüüdistus on vale.

Hädas riigid koputavad fondi uksele finantsabi saamiseks üksnes siis, kui teised kreeditorid on selja pööranud. Enamikel juhtudel on riik selleks ajaks, kui IMFi ökonomistid laenu arutamiseks kohale saabuvad, juba meeleheitlikus eelarvepuudujäägis.

Sageli on riik ettevaatamatuse ja halva õnne kombinatsiooni tõttu üle kulutanud. Riigid tulevad IMFi jutule just teadmise pärast, et see laenab neile, kui keegi teine seda enam ei tee, ja madalamate intressimääradega kui oskaks unistada. IMFi laenud leevendavad kasinust. Need aitavad valitsustel piirata kriisi ajal vajalikku püksirihma pingutamist.

Arvate, et ma olen hull? Lubage mul tõmmata isiklik paralleel. Kohe pärast seda, kui ma olin kooli lõpetanud, sattus mu vanem vend Hal rahalistesse raskustesse. Tema ja tema abikaasa olid hakanud maha võtma kõiki seinu, torusid ja juhtmeid nende tagasihoidlikus Washingtoni korteris, lootes seda enne oma esimese lapse sündi korda teha. See oli auahne plaan, kuid tundus olevat teostatav, kuni Halil algasid probleemid äriga.

Äkki leidsid nad, et on üle kulutanud. Hal läks panka laenu küsima, kuid ei saanud. Kui kõik krediitkaardid olid tühjad ja sularaha otsas, tuli Hal lõpuks minu juurde laenu saama. Mul oli pisut kõrvale pandud ja ma laenasin talle nullintressiga määramata ajaks.

Isegi minu abiga ei läinud asjad lihtsalt. Hal pidi töötama rohkem varem ja ikkagi järsult majapidamiskulutusi kärpima. Minu laenust oli aga kasu, sest lõpuks Hali äri elavnes, sündis mu vennapoeg ja tükk aega hiljem jõudis ka korteri ümberkujundamise projekt lõpuni.

Kas minu vend süüdistab mind püksirihma pingutava kasinusperioodi eest, mis tema perel tuli üle elada? Ei..

See on lihtsustav analoogia, kuid hõlmab asja olemust. Ma ei küsinud Halilt, mida täpselt ta minu rahaga kavatseb teha . IMF rakendab tavaliselt teatud tingimusi nagu seda teeksid ka teised laenuandjad, et kindlustada oma laenu tagasimaksmist ja selle kasutamist ettenähtud moel. Erinevalt minu laenust Halile palub IMF tavaliselt valitsusametnikel näidata, kuidas nad oma riigi kavatsevad jalule aidata. Planeerimisdialoog aitab majandust stabiliseerida ja elujõulist maksebilanssi taastada. See pole alati lihtne ja arukad inimesed võivad mitte nõustuda IMFi programmide ülesehitusega nii enne kui pärast juhtunut. IMF peab tõesti kuulama oma kriitikuid ja püsivalt otsima paremaid teid oma eesmärkide saavutamiseks.

On aga ilmselt absurdne süüdistada, et IMFi mõtlematu strateegianõuanne on peamine põhjus, miks võlakriisis riigid peavad kasinad olema.

Kui riik lõpuks kasinusperioodi üle elab ja oma IMFi laenu tagasi maksab, ei lähe rikkad eraaktsionärid selle tulemusena rasva. IMFi aktsionärideks on selle 184 liikmesriiki ja fond ei maksa tegelikult dividende muidu kui raamatupidamise mõttes. Niipea kui üks riik oma võla ära maksab, laenab IMF pigem välishoiused uuesti välja järgmisele kriisis olevale riigile. Kui efektiivne IMFi kriisiennetus ka ei oleks, on tegelikkuses alati olemas järgmine kriisiriik.

Jah, IMF vajab muudatusi, nagu seda vajab ka laiem rahvusvaheline finantssüsteem, kus see tegutseb. Öelda aga, et see sunnib kasinusele, tähendab öelda, et arst on see, kes põhjustab katku.