Põhiseaduse § 113 kohaselt tuleb kõik riiklikud maksud, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestada seadusega. Riigikohus on oma lahendites nimetatud normi tõlgendamisel asunud toetama äärmiselt ranget lähenemist ? PS §113 hõlmab kõiki (ka normis otseselt nimetamata) riigi kehtestatavaid avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi. Kuna riigikorralduselt on Eesti parlamentaarne vabariik, siis peab seadusandjale jääma võimalus (seejuures ka kohustus) otsustada kõigi olulisemate küsimuste üle ning ta ei või seda piiramatult delegeerida täidesaatvale võimule.

Riigikohtu maksukorralduse seaduse (MKS) § 28 kaasuse puhul loeti maksuintress kui avalik-õiguslik rahaline kohustus kuuluvaks PS § 113 kaitsealasse. Intressi maksmise kohustus oli iseenesest küll sätestatud seadusega (MKS § 28), kuid oli jäetud määratlemata tasumisele kuuluva intressi määr. Selle kehtestamine delegeeriti täidesaatvale võimule, piiritlemata mingeid kriteeriume. Seega võinuks täitevvõim kehtestada ka null-määra, mis tähendanuks sisuliselt intressi maksmise kohustusest loobumist. See polnud kooskõlas PSi § 113 eesmärgiga.

Rääkides mõistest ?sundkindlustus? PS § 113 tähenduses tuleb märkida, et sundkindlustus sarnaneb sisult tavalisele kindlustusele. Ainus erinevus on maksete kohustuslikkus ja sanktsioonid kohustuse rikkumise puhul. Sundkindlustus on näiteks ka liikluskindlustus. Samuti saab sundkindlustusena käsitleda kohustuslikku vastutuskindlustust mõnel tegevusalal tegutsevale isikule (nt notarid).

Riigikohus on oma otsustes jõudnud järeldusele, et delegeerimine täidesaatvale võimule on lubatud küsimustes, mis iseenesest peavad olema kehtestatud seadusega, kuid seda tingimusel, et delegeerimine oleks piiritletud piisavalt, nt maksuintressi ülem- ja alam-määra kehtestamine seadusega, jättes konkreetse määra kehtestamise õiguse täidesaatvale võimalu. Normitehnika nõuetest tuleneb, et volitusnormist peavad nähtuma antava volituse eesmärk, sisu ja ulatus. See on eriti oluline juhul, kui volitatakse isikutele peale panema täiendavaid kohustusi (kehtestatakse rahaline kohustus). Õiguskindluse ja -selguse põhimõttest tuleneb, et isikul peab olema võimalik aru saada, millist regulatsiooni võib volitusnormi alusel kehtestada.

Kindla määra ettenägemine seadusandja poolt võib hakata pigem takistama sundkindlustuse eesmärgi saavutamist, mitte aidata sellele kaasa. Küll aga peab määr olema sätestatud viisil, mis tagaks selle kohtuliku kontrollitavuse ? määr peab olema mõistlik ja lähtuma sundkindlustuse eesmärgist.

Justiitsministeerium on intressi määramise suhtes endiselt samal seisukohal, mis leidis kajastamist ka Riigikohtu 5. novembri otsuses. Tegemist on pikka aega kehtinud normidega, mille kehtetuks tunnistamine üksnes formaalse vea tõttu kahjustaks mitmeid põhiseaduslikke väärtusi ning tooks kaasa uut ebaõiglust. Sisuliselt korrektse, kuid kehtestamisvormilt puuduliku regulatsiooni kehtetuks tunnistamine oleks vastuolus õiguskindluse põhimõttega ning kahjustaks õiguskorra stabiilsust. Samuti tooks see kaasa võrdse kohtlemise printsiibi rikkumise isikute suhtes, kes on seni kehtinud regulatsiooni alusel kaheksa aastat vaidlematult intresse tasunud.

Autor: Nele Siitam