14. november 2002 kell 22:00

Riik ei hooli kalandusest

Nii nagu kogu Maailmameres, täheldatakse ka Läänemeres ohtu kalavarude stabiilsusele, mis on ilmselt suures osas põhjustatud liiga intensiivsest kalapüügist.

Aasta-aastalt on Rahvusvahelises Läänemere Kalanduskomisjonis otsustatud vähendada riikide vahel jaotatavaid kalapüügikvoote kolmele kalaliigile (räim, kilu ja tursk), kuid sellele vaatamata hoiatavad kalateadlased, et varude olukord on jätkuvalt halvenev.

Euroopa Liit on alates 1995. a aidanud oma liikmesriikidel vähendada kalapüügilaevastiku arvukust, kompenseerides omanikele püügilt äravõetud laevade maksumuse ja kalapüügiettevõtte tegevuse täielikul lõpetamisel, ka sellega kaasnevad kahjud. Nn ELi uue kalanduspoliitikaga on ajaliselt ette planeeritud kalapüügilaevastiku vähendamise arvud liikmesriikides.

Eestil puudub praegu ELiga võrreldav võimalus võrdsel tasemel kalalaevade likvideerimise kompenseerimiseks. Kuid juba praegu ei võimalda püügi piiramine kaluritel teha täiskoormusel tööd. Viimastel aastatel on kalalaevastikus niigi täheldatud suurt väljalangevust, sest suurem osa laevastikust on nii füüsiliselt, kui moraalselt vananenud (enamik avamerelaevu on 30 aasta vanused).

Kvoodipuudusest sunnitud osalise koormusega tegevus ja madalad kala kokkuostuhinnad on muutnud kalapüügi majanduslikult vähe- või kogunisti mittetasuvaks, lisaks tekib kaluritel ahvatlus varjata oma tegelikke saake. Madal kalapüügi rentaablus ei võimalda moderniseerida laevastikku ja on tekkinud kinnine ring, millest väljasaamiseks on viimane aeg riigi tasemel midagi konkreetset ette võtta. Ilmselt tuleb püügivõimsusi vähendada, aga seda tuleks saavutada rahumeelselt, arvestades sellega kaasneva tööjõu (sh kvalifitseeritud laevakalurite) koondamisega kaasnevaid sotsiaalseid probleeme ning selleks on vaja vähemalt kõige hädapärasemal tasemel riigi rahalist toetust.

Enamik töökorras olevate kalapüügilaevade omanikke on oma põhilisse töövahendisse ? kalapüügilaeva ? peale oma hinge pannud kõik oma vabad vahendid ja seda enda ja sageli ka laevapere liikmete kõhu kõrvalt. Laevast loobumine tähendaks omanikele majanduslikku hävingut ja neil töötavaile kalureile tööta jäämist.

Tõsi, kalandust korraldavad riigiametnikud lubavad likvideerimiskompensatsioone peale Eesti ühinemist ELiga, aga vaevalt hakkab see ühinemishetkest toimuma, sest igasuguse süsteemi korraldamine vajab vähemalt aastast väljatöötamis- ning juurutamisaega ja arvestada on vaja ka sellega, et 25 kompensatsioonisummadest tuleb leida Eesti riigil endal. Selle ajani aga paraku enamus kalalaevafirmasid välja ei vea.

Lätlastel on riigi kalandusprobleemide suhtes mõistvam valitsus. Läti riik on oma kalandust toetanud rahaliselt juba aastaid. Nt eraldati kalandusele riigieelarvest 2001. a 1,5 mln latti, s-o ligemale 45 mln kr ja 2002. a eelarves juba umbes 60 mln kr, millega on kompenseeritud ca 30 kalalaeva likvideerimine ja sellega on suudetud püügivõimsused püügivõimalustega enam-vähem tasakaalus hoida.

Teatavasti on Eestil üheks Euroliiduga ühinemisprotsessis läbirääkimised suletud valdkonnaks kalandus, millega justkui on otsustatud, et sellel majandusharul polegi probleeme sujuvaks ühinemiseks. Tegelikult pole see kaugeltki nii. Eesti riik ei ole märganud oma vaateväljas spetsialiseerunud kalasadamate puudumist, kalalaevastiku konkurentsivõimetust ja kalaturu korraldamatust.

Meie vahel on küllaltki suur vahe ning turu suundumus, mis muudab Eesti rahvusliku kalanduse (eelkõige avamere traalpüügi Läänemerel ning siit ka idaturule orienteeritud konservitööstuse) ELi astumisel konkurentsivõimetuks.

Möödunud sügistalvel intensiivistus järsult võimsate ELi püügilaevadega püütud kala toomine Eesti sadamatesse (korraga 200?300 tonni), Samal ajal olid meie vanad, kuni 40tonnise kandevõimega laevad, erakordselt sagedaste sügistormide tõttu sadamatesse aheldatud.

Traallaevastikule probleemiks võib saada ka ELi sanitaar-tehnilised nõuded, mis võivad kahandada kalalaevastiku arvukust üsna järsult, sest laevaomanikel pole raha aluste moderniseerimiseks. Eesti ühinemisel ELiga kaotab ta jurisdiktsiooni umbes 35?40 oma merevetel, sest riigipiiri tagune Eesti majandusvöönd hakkab olema siis juba ELi majandusvöönd, kuhu kõikidele läänemereäärsete ELi liikmesriikide laevadele saab olema kalapüügiks vaba ligipääs. Loomulikult saavad ka eesti laevad püüda mujal ELi majandusvööndis, kuid vaevalt nad seda oma tehnilise seisukorra tõttu märkimisväärselt teha suudavad.

1997-1998. aastatel muretseti pankade toel (liisinguga) Eestisse 14 senikasutatavatest märksa võimsamat traalpüügilaeva, millistest enamik on samuti kolmekümnendais aastais ja kuulusid ELis likvideerimisele. On karta, et kuna nende kasutamisel on samuti kvoodiprobleemid ja kalahinnad on peale Venemaa majanduskriisi visad tõusma, on pangad edaspidi kalanduse suhtes väga hellad ning nende toetus kalalaevastiku moderniseerimisele vähetõenäoline.

Meie kalurite töökust on hinnatud kõrgeks. Seda tõestab ka Eesti ning teiste riikide laevade saagikuse võrdlus nii Läänemerel, kui ka kaugpüügil. Hea mainega Eesti kalapüügispetsialistid töötavad mitmetes välisriikides ja loodame, et paljud kalurid leiavad rakendust ka kaasaegseil välislaevadel, sest kaadriprobleem arenenud riikide kalalaevadel aina teravneb. Kas Eesti Läänemere kalalaevastiku hääbumine on Eesti riigi huvides, peaks jääma juhtivate poliitikute südametunnistusele.

Hetkel kuum