Eesti Energia monopoli ei ole õige lõhkuda

Muudatusi Eesti Energias oodatakse pikisilmi ja ei ole raske mõista mispärast. Üldine suhtumine Eesti Energiasse on viimasel ajal olnud halb. Eesti Energiale on ette heidetud peaaegu kõike: mitmesuguseid hinnatõuse, ebasümmeetrilisi lepinguid tarbijatega, juhtkonna palkasid, tegevuse läbipaistmatust, soovi säilitada oma monopoolset seisundit, konserveerida Eestis põlevkivienergeetika domineeriv osa

On asju, mida tuleks tulevikus tõepoolest vältida, kuid on kritiseeritud selliseid arenguid, mille vastu ei ole üldse vaja võidelda. On probleeme, mida Eesti Energia eelseisev restruktureerimine aitab lahendada, aga ka selliseid, mida mitte.

Ilmselt on neist probleemidest kõige raskem haarata monopoolsuse vastuolulist probleemi. On üldtuntud tõsiasi, et arengu tagab võistlus ja monopoolsuse puudumine. Seega tunduks olevat loogiline alustada Eesti Energia monopoolsuse likvideerimisest. Olen kuulnud isegi Eesti majanduse tippjuhtide hulka kuulunud isikutelt ettepanekuid moodustada elektrijaamade blokkidest konkureerivad energiatootmise ettevõtted, allutamaks elektritootmise sel viisil turujõududele ja vältimaks seeläbi elektri hinna kiiret kallinemist.

Teoreetiliselt võiks nii teha, aga elu on näidanud, et konkurentsijõud ei hakka energiaturul alati niisama lihtsalt toimima. Lisaks võib minna nii, et turujõud suruvad tariifid mõnikord nii madalaks, et investeerimine energiatootmisse jääb vajalikust tunduvalt väiksemaks. Alguses võivad mõnda aega olla kõik osapooled ettevõetuga rahul, kuid elle rahulolu eest tuleb varsti tariifide ootamatu kallinemise või veel ootamatu energianappuse näol maksta üpris kallist hinda. Kümnekonna aasta pikkune kogemus paljudes riikides on näidanud, et elekter ei ole hea turukaup ja ei maksa loota, et üksnes turusignaalidele toetudes oleks võimalik tagada tarbijale vajalikku elektrit.

Hoopis omaette varjundi annab Narva jaamade monopoolsuse küsimusele Eesti ühinemine Euroopa Liiduga. Meie hiigelmonopolist saab siis majandusliidu väikseim elektritootmise ettevõte. Sellel ettevõttel tuleb ühisel energiaturul vastu seista energiatootmise tõeliste gigantide rünnakule turu pärast kasvõi seetõttu, et kodumaal elektri tootmise jätkumine tagab mõneks aastakümneks töö ja leiva kümnetele tuhandetele. Ainuke lootus ses konkurentsis vastu pidada on investeerida kuni turu täieliku avanemiseni kümneid miljardeid odavalt laenatud kroone võimalikult odava elektri tootmisesse. Selleks on suuteline piisavalt suur ettevõte, mitte aga peotäis kääbuseid. Hetkel in Eesti huvides Eesti Energia terviklikkuse säilitamine.

Edasi on restruktureerimisega tunduvalt lihtsam. Praegust keerulist Eesti Energia organisatsiooni struktuuri peab lihtsustada. Tuleb moodustada kontserni Eesti Energia sees energia tootmise, ülekande, jaotuse ja müügi ettevõtted. Kahele küsimusele oleks kasulik natuke rohkem mõtelda. Üks on küsimus elektrijaamade ja põlevkivikaevanduste liitmisest üheks ettevõtteks ja teine sellest, millised ülesanded jäävad Eesti Energia peakorterile.

Elektrijaamade ja põlevkivikaevanduste liitmine tundub esmapilgul ahvatlev. On väidetud, et Eesti Põlevkivi pole midagi muud kui üksnes Narva elektrijaamade kütuseettevõte. Kahjuks ei arvestata seda väites nafta hind maailmaturul on kallinenud ja põlevkiviõli on rentaabel kaup, mitte üksnes Eesti energiamajanduse sotsiaalprogramm, nagu see oli seda seitse aastat tagasi.

Alles praegu on hoo sisse saanud Narva jaamade rekonstrueerimine, milleks on vaja rakendada kogu Eesti Energia käsutuses olev potentsiaal. Üheks ettevõtteks liidetud Narva Elektrijaamade ja Eesti Põlevkivi kõrval tunduks ülejäänud tütarettevõtted üpris nigelatena, mis võib nende arenguvõimalusi kitsendada. Eesti Energia peakorterile peaks lisaks üldjuhtimisele jääma otsene vastutus kõigi tarbijate ees, mis haaraks ka klientide igapäevast teenindamist.

Uue ettevõtte struktuuri rakendamine ei too endaga kaasa imesid, kuid organisatsiooni loogilisem ülesehitus aitab kindlasti kaasa kulude kokkuhoiule, suuremale läbipaistvusele ja teeninduskultuuri tõusule.