Finantsriskid ettevõtetele, kas oht või võimalus?

Peamisi finantsriske, millega ettevõtted oma tegevuses kokku puutuvad, on intressi- ja valuutarisk. Finantsriskile on kaks poolt. Finantsrisk kätkeb endas ühelt poolt võimalust kasumi teenimiseks, mis innustab spekulante ja teisalt kätkeb see endas kahjumiohtu, mis sunnib riski maandama.

Arenenud riikide ettevõtetes suhtutakse nimetatud riskiallikatesse riskivältivalt ja ettevõtted eelistavad nimetatud riskid maandada. Reeglina on pööratud riskijuhtimisele suuremat tähelepanu peale valusaid õppetunde ja suuri kahjumeid, mida liigne riskivõtmine on ettevõtetes põhjustanud.

Ettevõtete eelistust vabaneda ?tülikatest? riskidest on kinnitanud ka paljud uurimused. Riskide maandamine on Euroopa ja Ameerika ettevõtjale igapäevane praktika, mitte harvaesinev ühekordne aktsioon. Suurematesse ettevõtetesse on reeglina palgatud riskijuht, kel lasub vastutus nimetatud riskide juhtimise eest.

Võiks eeldada, et tublimad Eesti finantsjuhid järgivad oma kolleege arenenud riikide ettevõtetes. Paraku pole see nii. Tartu Ülikooli rahanduse ja arvestuse instituudis käesoleva artikli autorite poolt sel aastal läbiviidud uurimuse kohaselt väidab end valuutariski alati maandavat vaid 21 Eesti suurimatest eksportööridest-importööridest.

Kes oleks osanud ette näha, et USD/EEK kurss langeb aastaalguse 17,5 kroonilt tasemele 15,5 krooni. See tähendab dollaripõhistele eksportööridele enam kui kümne protsendist vähenemist sissetulevates kroonipõhistes rahavoogudes. Kas tõesti on Eesti eksportööride marginalid niivõrd kõrged, et kümne protsendiline tulude vähenemine on aktsepteeritav?

Enamus Eesti ettevõtteid kas maandab riske valikuliselt vastavalt finantsjuhi subjektiivsele nägemusele riskiallika tulevase muutuse suhtes või jäetakse riskid sootuks maandamata.

Valikuline ehk spekulatiivne riskimaandamine ei saa olla ettevõtte seisukohalt jätkusuutlik ja väärtustloov tegevus. Arenenud ning efektiivsetel turgudel intressimäära ja valuutakursi muutust ei ole võimalik süstemaatiliselt ja pidevalt õieti ette ennustada. Kui üldse mingid turud on efektiivsed, siis on seda kindlasti valuuta- ja rahaturud. Seega peaksid Eesti ettevõtted selgemalt formuleerima oma valuuta- ja intressiriski limiidi ning maandama alati valuutariski juhul kui risk ületab kehtestatud riskilimiiti.

Rahandusteoreetilistes uurimustes on riskimaandamise motiive ja selle mõju ettevõtte väärtusele uuritud viimase 20 aasta jooksul palju. Kõige lihtsamalt öeldes tagab finantsriskide maandamine ettevõtte poolt loodava stabiilsema rahavoo, mis võimaldab finantseerida ettevõtte poolt loodava raha arvelt täiendavaid positiivse lisandväärtusega investeeringuid ja maksta stabiilsemalt dividendimaksed ettevõtte omanikele. Stabiilsed rahavood võimaldavad ettevõttes vähendada likviidsuspuhvrit, mida hoitakse ettevõttes lühiajaliste maksete kindlustamiseks. Suurte riskide võtmine sunnib ettevõtteid hoidma kallist investorite raha kassas ja pangakontol, kus see omanikele midagi ei teeni. Lisaks võimaldab ettevõtte stabiilne rahaloome parandada ettevõttes rahavoogude juhtimist. Ettevõtted peaksid eelistama stabiilsemat arengut läbi madalama riskiläve ka seetõttu, et tagada ettevõtte tegevuse pikaajaline jätkusuutlik areng.

Peamise finantsriski mittemaandamise põhjusena, teadmiste ja kogemuste vähesuse ja riski mitteolulisuse kõrval nimetavad Eesti ettevõtte riskimaandamise kõrget hinda. Pankade poolt pakutavaid tuletisinstrumente nii valuuta- kui intressiriski juhtimiseks peetakse üldiselt kulukaks. Seetõttu eelistavad Eesti ettevõtted kasutada teisi võimalusi valuuta- ja intressiriskist vabanemiseks. Näiteks eelistatakse valuutariski maandamiseks valuutapõhise sissetuleva rahavoo ja väljamineva rahavoo ajalist ja koguselist samastamist. Samuti kasutatakse valuutapõhiste varade ja kohustuste samastamist. Dollaripõhised investeeringud tuleb finantseerida dollarilaenu arvel.

Enimlevinumaks valuutariski maandamise meetodiks on Eesti eksportööride ja importööride seas euro-põhiste lepingute sõlmimine. Levinuimaks intressiriski maandamise ettevõttesiseseks võimaluseks on aga ettevõtte poolt loodava raha ja laenude tähtajalisuse samastamine. Viimane tähendab seda, et 4 aastase tasuvusajaga projektid tuleb finantseerida 4 aastase fikseeritud intressimääraga laenu arvelt. Seega peaksid ettevõtted ära kasutama oma sisemised võimalused (natural hedge) finantsriskidega toimetulekuks ja seejärel kasutama juba kallimaid kuid paindlikumaid riskide maandamise võimalusi, milleks on erinevad tuletisinstrumendid (optsioonid, forwardid ja swapid).