Aktsiaturg ei ole klubi valitutele

Kuigi koduperenaiste ja taksojuhtide börsihullusest räägitakse juba 1929. aasta krahhi eelse perioodi kohta, muutus börsile investeerimine USAs massiliseks viiekümnendatel-kuuekümnendatel aastatel, mil börsiettevõteteks said, Xerox, Polaroid ja paljud teised.

Tõeliselt massiliseks muutus aga aktsiatesse investeerimine üheksakümnendate börsibuumi ajal.

Järjest laiematele massidele atraktiivsemaks muutmiseks on ettevõtted viimastel aastakümnetel järjest enam loobumas eelisaktsiatest ning aktsiate nimiväärtused lähevad selleks, et väikeinvestoritel oleks neid hõlpsam soetada, järjest väiksemaks.

Mida aeg edasi, seda lihtsamaks on väikeinvestoritel investeerimine muutunud.

Eriti tugeva tõuke on aktsiate inimestele lähemale toomiseks andnud internet. Internet võimaldab aktsiate ostu- ja müügikorraldusi teha nii kontorilaua tagant kui ka kodunt. Võib-olla veel tähtsam kui korralduste andmise mugavus on see, et internet on avanud ka tavainimestele juurdepääsu igasugusele börsiettevõtete kohta käivale informatsioonile, mis varem oli vaid maaklerfirmade käsutuses.

Kättesaadav on kogu informatsioon, alates aktsiate hindadest (tõsi, reaalajas informatsiooni saamine on üldjuhul tasuline, aga 15?20minutilise viivisega aktsiainfo saab tasuta), lõpetades analüüsikeskuste soovituste, prognooside ja ülevaadetega.

Kui varem oli informatsiooni vähe, siis nüüd on tegu pigem üleujutusega. Jõuaks vaid väikeinvestorid kõigega tutvuda.