Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Pühapäeva otsijad
Vana lauluviisike kinnitab, et ?On pühapäev tore päev, tore päev, siis isa töölt koju jääb, koju jääb...?.
Elu on paraku omad korrektiivid teinud, nii nagu ka Linnateatri uuslavastuses, kus ehitusettevõtjast pereisa (Rain Simmul) rabab juba aastaid seitse päeva nädalas tööd teha, et perele väärilist elamist kindlustada. Erinevalt paljudest teistest on tema pingutused ka vilja kandnud: firma õitseb, hiiglaslik elumaja hunnitu vaate ja veatu muruplatsiga on püsti, lapsed koolitatud.
Hetkel kui Taevalaval avaneb nähtamatu eesriie, kerkib kõige krooniks muruplatsile enneolematult uhke pulmatelk, mille siidise katuse all pannakse kaunis peretütar paari noore aadlimehega (Hele Kõre ja Andero Ermel).
Paraku ei hakka ükski tõeline teater lavastama näidendit, kus kõik on ainult ilus ja mesine. Sest kes seda vaadata viitsiks? Vaatajat erutab pigem klantspildi hämar tagakülg, kus suhted on sassis, tegelased hädas, minevik jalus ja tulevik tume. Et ära ja kaasa tunda, järele ja juurde mõelda.
Nii on ka ?Pühapäeva? kangelasteks tegelikult kamp elule jalgu jäänud sõnaosavaid väänikuid (Andres Raag, Indrek Sammul, Argo Aadli, Allan Noormets, Andres Ots), kes sooja mõnu ja põhjalikkusega harutavad lahti telgiköisi ning inimsuhteid ? nii enda kui ka pererahva omi, toeks inglise ja iiri huumor koos eesti näitlejameisterlikkusega.
Autor: Reet Weidebaum