Linuxi kasutaja sõnastik

Arvatakse, et Linux on ainult gurudele ja sellest kirjutajaist-rääkijaist aru ei saada. Selgitan põhilisi termineid, mis enim segadust tekitavad.

Failiformaat. Arvuti kasutab oma tööks ühtede ja nullide jadasid, mida tõstetakse ühest mälupesast teise, liidetakse ja lahutatakse. Et teha inimesele mõistetavad andmed arvutile loetavaks ja vastupidi, on vaja kindaksmääratud meetodit nende andmete esitamiseks. Selline andmete esitusviis ongi failiformaat. Formaati näitab faili nime lõpus olev laiend, näiteks .doc teie kirja nime järel. Kui suletud programmikoodi kasutatakse programmi müügikõlblikuks muutmisel, siis failiformaadi salastamist kasutatakse selleks, et konkureeriva programmi (näiteks OpenOffice.org) kasutajad ei saaks lugeda mingi tarkvara (näiteks MS Office) abil loodud faile.

Kodukataloog. Windowsi kasutajale on süsteemsed kaustad tuttavad: Program Files sisaldab (enamasti) kõiki programme, My Documents teie dokumente, Windows kõiki süsteemseid asju. Linuxis on kaustapuu palju rangemalt paigas ning paljude kaustade juurde on asja ainult juurkasutajal. Kaustas nimega /home on alamkaustad kõigile seda masinat pruukivatele kasutajatele (näiteks /home/wahur või /home/jyri kasutajatel wahur ja jyri), neis omakorda hoiab igaüks oma tööfaile, samuti paigutuvad sinna paljude programmide kasutajasätted. Juhul kui mingeid faile kasutatakse ühiselt, on targem teha neile omaette kaust, näiteks /home/pub, millesse lugemise ja kirjutamise õigused on asjassepuutuvatel kasutajatel.

Kompileerimine, paketihaldus. Kui hättajäänud Linuxi algaja kasutaja abisaamiseks mõne e-posti loendi poole pöördub, kohtab ta seal gurusid, kes soovitavad ?sortsust ise kokku lasta? ja ?kompileerida? ning kirjeldavad oma vägitegusid samas vallas. Selgitan: millegi ropuga tegu ei ole, sorts on maakeelne lühend source code?ist ja tähendab ülal juba mainitud programmi lähteteksti inimesele loetaval kujul. See on töötamiseks vaja viia arvuti jaoks loetavale kujule, nimetatud tegevus ongi kompileerimine ehk programmi sortsust kokkulaskmine. Hallidel aegadel oli see ainus viis programmide paigaldamiseks ja gurud pruugivad seda praegugi.

Laisad ja lihtsalt normaalsed inimesed, samuti süsteemiadministraatorid, kel paigaldatud pakettide üle on vaja täpset arvet pidada, on välja mõelnud ja kasutavad erinevaid süsteeme programmide paigaldamise ja nende üle arvepidamise ehk paketihalduse lihtsustamiseks. Sellest hoolimata võib mõne uue ja ilusa internetist leitud vidina paigaldamine osutuda oluliselt tülikamaks, kui Windowsi kasutajad on harjunud.

Linux. Windows on operatsioonisüsteem, Linux aga ei ole. Linux on rangelt võttes tuum, suhteliselt väike programm, mis korraldab masina osade ja lisaseadmete omavahelist suhtlust. Toimiv operatsioonisüsteem saadakse siis, kui tuumale lisatakse hulk muid programme, esmajoones sellised, mis võimaldavad inimesel tuumaga suhelda.

Selline programmikogum pole aga enam Linux vaid Linuxi tuumal põhinev distro ehk distributsioon. Distributsioone on sadu, alates ühele flopikettale mahtuvast ja riknenud masina päästmiseks mõeldud tomsrtbt-st kuni seitsmel CD-l levitatava ja vist küll iga mõeldavat vaba ja tasulist koodijuppi sisaldava SuSe-ni. Aga lihtsuse mõttes räägime ikka vanamoodi edasi Linuxist kui operatsioonisüsteemist.

OS (open source ehk avatud lähtekood), GPL. Arvutiajastu alguses jagasid programmeerijad meelsasti omavahel programme ja nende osi. Nagu iga teadmiste vaba vahetus võimaldas see kõigi uuenduste ja ideede kiiret levikut. Tarkvara muutumisel müüdavaks kaubaks hakkasid firmad levitama seda ainult kujul, mis programmikoodi lugemist ei võimalda (suletud lähtekood). Ideed muutusid müüdavaks intellektuaalseks omandiks, mis võimaldab teenida kasumit, kuid pidurdab arengut. Probleem tekkis siis, kui endiselt avatud koodina levivaid programme hakati kasutama kommertstarkvaras ehk kellegi tasuta töö arvel teeniti kasumit. Selle vältimiseks võeti kasutusele GPL-litsents, mille alusel levitatavat tarkvara võib küll raha eest müüa, kuid sellega peab alati kaasas käima avatud lähtekood ja samuti on igaühel lubatud seda koodi ümber teha tingimusel, et saadud programm on samuti GPL-litsentsi all.

Partitsioon. Iga arvutikasutaja teab, et tema masinas on kõvaketas nimega C:. Mõnel on seal rohkem kettaid, igal sarnane ühetäheline nimi, näiteks E: või F:. Vahel on kasulik jagada kõvaketas kaheks või enamaks osaks. Muidugi mitte füüsiliselt, ketas on ikka edasi ühes tükis, kuid teie Windows näeb ühe suure C:-ketta asemel näiteks kahte pisemat, C: ja E:. Selliseid nn loogilisi kettaid nimetataksegi partitsioonideks. Linux, erinevalt Windowsist, tahab kasutada vähemalt kahte, veel parem kui kolme või enamat partitsiooni. Ühel seisab siis saale (vt allapoole), teisel /home-kaust kasutajate andmetega, kolmandal kõik ülejäänu. Väga mõnus ? kui tekib tahtmine omale uuem ja läikivam distro (vt ikka allapoole) paigaldada, võib /home koos teie e-posti arhiivi, e-posti filtrite, järjehoidjate ja muu eluks tarvilikuga jätta puutumata, sel ajal kui kogu ülejäänu üle formaaditakse.

Root (juur) ja teised kasutajad, kasutajaõigused. Linux nagu kõik UNIXil põhinevad operatsioonisüsteemid, on loodud kasutamiseks võrgus, kus on palju arvuteid ja kasutajaid. Turvalisuse huvides on igal failil ja kaustal omanik, kes võib selle failiga kõike teha. Kõigil teistel kasutajatel on sellise faili või kausta suhtes määratud kasutajaõigused ? kas võib lugeda, kirjutada, käivitada või mitte. See tagab, et igaüks pääseb ainult nende asjade ligi, mis talle ette nähtud. Root ehk juurkasutaja omab kõiki õigusi kõigi failide ja kaustade suhtes ning on mõeldud igasugu tarviliku haldamistöö tegemiseks. Oma koduses masinas olete (ainult vajadusel) juurkasutajaks teie ise, suuremas võrgus aga administraator.

Saale. Ingliskeelne vaste on swap partition ja tegu on sisuliselt täiendava RAMiga kõvakettal. Kuna Linuxi puhul on mälumaht olulisem kui protsessori kiirus, tahab ta saada palju RAMi. Oma tavalisele 64-, 128- või 256-megabaidisele mälule lisaks teete kõvakettale väikese partitsiooni, mida operatsioonisüsteem kasutab lisamäluna. Windows teeb õigupoolest sama, kuid ei kasuta eraldi partitsiooni, vaid vaba ruumi kõvaketta otsas. Seda teavad hästi need, kel kõvaketas kunagi täis on saanud. Linuxi puhul kehtib rusikareegel ? saale peab olema sama suur kui RAM ehk siis kui teie arvutil on 256 MB RAMi, siis tehke 256 MB saalepartitsiooni.

Server ja klient. Server võib tähendada suurt arvutit kusagil eraldi ruumis, kuhu pääsevad ainult patsiga poisid. Enamasti tähendab server siiski programmi, mis pakub mingit teenust kliendile. Näiteks postiserver, mis võtab vastu ja saadab välja kõigi teie firma töötajate kirjad.

Kliendiks on siis Outlook Express, Eudora või mõni teine e-posti programm, mida te ise kirjade lugemiseks kasutate.

Terminal. Kogenud Windowsi kasutaja ehk mäletab veel DOS Prompti. Terminal Linuxis on sama asi, ainult võrreldamatult võimsam. Eeskätt igasugu probleemide lahendamisel on terminali kasutamine asendamatuks abiks ja vahel on lihtsalt mõni tekstipõhine programm etem oma ilusatest värvilistest konkurentidest. Uutes distrotes saab siiski soovi korral terminali ja käsureata läbi.

Töölauakeskkond ja aknahaldur. X (vt altpoolt) on graafikaserver, mis joonistab kliendi tellitud pilti. Akendest ei tea ta midagi. Meie oleme aga harjunud kasutama programme muudetava suuruse ja asukohaga akendes. Nende joonistamiseks ning akna ja programmi omavahelise suhtluse korraldamiseks on aknahaldurid. Neid on aja jooksul loodud kümneid ja igale maitsele. Kel eksperimentaatoriverd, leiab iga levinuma distro plaatidelt kümmekond aknahaldurit, mille seast sobivaimat valida.

Kuna (näilise) mugavuse ja ilusate piltidega harjunud kasutaja tahab lisaks programmiakendele veel käivitusmenüüsid, failihaldureid, ikoone, taustapilte jms, siis on olemas töölauakeskkonnad nagu Gnome, KDE või Xfce, mis kõike seda pakuvad. Windowsi kasutaja jaoks on operatsioonisüsteem, graafikaserver, aknahaldur ja töölauakeskkond kõik ühtne. Valiku puudumine teeb muidugi elu lihtsamaks, kuid nõudlikumas kasutajas tekitab rahuldamatust.

X. Linuxi tuum ei tea midagi piltide joonistamisest või akendest. Selleks, et luua graafilist töökeskkonda, on loodud graafikaserver, mis tegeleb pildi joonistamisega, suhtleb kuvari ja graafikakaartidega. Klientideks on siis kõik muud programmid, mis sellist pildijoonistamise teenust vajavad. Levinuim graafikaserver on X11 ehk hellitavalt X, mida kasutab rõhuv enamik distributsioone ja mõned muudelgi tuumadel põhinevad operatsioonisüsteemid.