Lehekülg on pöördumas

Seitse aastat tagasi, 24. novembril 1995, allkirjastas Eesti Vabariigi toonane peaminister Tiit Vähi avalduse Euroopa Liidu Nõukogu toonasele presidendile Javier Solanale. Avaldus oli ühelauseline ja edastas meie valitsuse nimel soovi, et Eesti võetaks Euroopa Liidu liikmeks vastavalt ELi lepingu artiklile O.

Läbirääkimiste laua taha istusid osapooled ligi kaks ja pool aastat hiljem, 31. märtsil 1998. Kõnelused olid pikad ning painavad ja lõppesid alles sellel nädalal. Tulemus on hea. Hea mitte ainult selle tõttu, et Eestile tehakse täna ettepanek sõlmida Euroopa Liiduga liitumisleping. Tingimata peame rõhutama muudki. Kui asetame ühele kaalukausile oma üleminekuaja majandusliku mannetuse, poliitilise ebaküpsuse, ühiskonna demokratiseerimise raskused ja teisele kaaluskausile need eritingimused, soodustused, rahaabid, toetusprogrammid, mis liitumisega kaasnevad, tuleb tunnistada, et Eesti läbirääkijad on tõhusat tööd teinud ja EL julgustavat vastutulelikkust üles näidanud.

EL on eelkõige majanduspoliitiline ühendus. Kuue riigi söe- ja terasetoodangu ühisturuna see poole sajandi eest alustas. Just turuvabaduse põhimõtetest, mis tagavad kapitali, kaupade ning tööjõu takistusteta liikumise, kujunes Euroopat ühendav jõud.

Viimastel kümnenditel on kasvanud vajadus tihendada liitunute vahelist poliitilist koostööd, muuta seadusandliku ja täidesaatva võimu superstruktuurid tõhusamaks ning paindlikumaks. Sellegipoolest väärtustab tavainimene ELi astumist seigana, mis parandab ta igapäevast toimetulekut ja laiendab ta sotsiaalhoolduse võimalusi. Sestap keskendusidki läbirääkimised rahale, kvootidele, liikumisvabadusele, üleminekuperioodidele ja muule seesugusele.

Astugem tänasel pidulikul päeval paar sammu kõrvale ja vaadakem muutuvat Euroopat avaramast perspektiivist. Kahtlemata on ühiskonna stabiliseerimise ja suhtelise jõukuse saavutamine olnud algusest peale ühinemise peaeesmärke. Ent nendel ammustel neljakümnendatel ja viiekümnendatel, kui vanker veerema lükati, lootsid Lääne tipp-poliitikud majandusliku ning poliitilise seotuse kaudu kätte võita enamatki. Sajandeid sõdinud ja vaenutsenud Vana Maailm vajas erinevate rahvaste ning riikide ühiseluks ning koostööks põhimõtteliselt uut mudelit, mis välistaks mineviku veriste kataklüsmide ja laastavate hävitustööde kordumise.

Üle kivide ja kändude on too Euroopa ühendamine käinud. Ja ega meil ole loota, et edaspidigi suudetaks vältida tagasilööke, umbteid, vastuolusid. Nurinad jäävad nii või teisiti. Ühte ärritab Brüsselis vohav bürokraatia, teise meelest ei ole liikmesriike puudutavate otsuste tegemine küllalt läbipaistev, kolmas leiab, et ülereguleerimine pärsib innovatiivsust, neljas peab absurdseks, et need, kes pole iial näinud hundi murtud lambakorjust, jagavad Eestile kiskjate küttimise piirarve. Ja muidugi need rahaasjad. Mis on ?õige? summa minema ühiskassasse ja kui palju peab sealt meile tagasi tulema? Kust algab ja lõpeb kõlvatu konkurents? Kas kohtlast tohib alt tõmmata ja kuidas tulevad Brüsseli koridorides toime meie rehepapid?

Samal ajal ei ole ühinenud Euroopas juba kaks sugupõlve relvi täristatud. Piiride taga küll, kuid mitte piiride sees. Hulle leidub kõikjal ja ega me neist kunagi ega kusagil lahti saa. Siiski tuleb kiituseks öelda, et Vana Maailm, mille möödanik kubiseb sõgedatest isevalitsejatest, maniakaalsetest türannidest ja nende elluviidud inimvaenulikest pöörasustest, on vastastikuse seotuse abil leidnud mooduse, kuidas tõkestada hullumeelsete võimulepääs. Sellegi saavutuse tahaksin ELi plusside poolele arvata. Kui üldse on maailmas piirkonda, kus nähtavas tulevikus ei pruugi karta ei rahvastevahelist sõjalist konflikti ega paranoikute riigitüürile tõusu, siis on see too transatlantiline ruum, kuhu siseneme.

Eestlaste ajaloos on pöördumas lehekülg. Nähkem selles käegakatsutavat kasu. Meile on avanemas maailma suurim ühisturg. Me hakkame kuuluma riikide perre, mis tagavad oma kodanikele selle optimaalse ühiskondliku stabiilsuse, mida on inimkonna arenguloo praegusel etapil võimalik saavutada. Kaks kõige olulisemat eeltingimust elujärje paranemiseks saavad täidetud.

Samas ärgem unustagem. Tõsiasjast, kas ja kuidas läheb eurooplastel korda leida säärane püsivalt toimiv majanduspoliitiline mehhanism, mis suudab kümneid eri rahvaid panna rahumeelselt koos elama ning tegutsema, sõltub inimkonna edasine käekäik. Meiltki oodatakse nüüdsest peale nii panust kui ka vastutust, et ühisest asjast asja saaks.

Autor: Enn Soosaar