Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Lugesin 11. detsembri Äripäeva tagaküljelt artiklit
"Alkoholikampaania kesklinna kioskis". Muidu igati asjalikus ja ajakohases artiklis pälvis minu tähelepanu ja jäi häirima üks lause: ?Ulõbkat ja Ledat degusteerinud inimesed väidavad, et ravimtaimeekstrakte sisaldavad hambaeliksiirid ei erine konjakitest millegi muu kui kaubamärgi maine poolest?. Artikli kontekstis jääb mulje, et tegu on seda ala tundvate inimestega või lausa ekspertidega. Samuti jääb mulje, et konjaki näol ongi tegemist analoogse odava vedelikuga, mille pakendile tootjad kleebivad ?mainekate kaubamärkidega? etiketid, et siis selliselt kõrget hinda küsida. See mulje polnud ilmselt (loodetavasti) tahtlikult tekitatud, aga tavainimesele ta enam-vähem sellisena paistab. Samuti peaks alati sellistel puhkudel oma allikate käest täpsustama, kas silmas peetakse tõesti konjakeid (toodetud Cognac?i regioonis Prantsusmaal) või mõeldakse ?konjaki? all endiselt N. Liidu ajal neiks peetud Belõi Aisti, Pliskat. Neil jookidel võib tõesti olla rohkem ühist artiklis mainitud eliksiiride kui konjakitega. Konjaki olemuse võtab lühidalt kokku järgmine lause: ?Kõik konjakid on brändid, aga mitte kõik brändid ei ole konjakid?.