Kindlasti soojad, veekindlad ja mugavad riided. Mida kvaliteetsem on varustus, seda parema elamuse mäel saate. Alternatiivvarustus võib olla küll odava hinnaga ja ahvatlev, kuid hiljem vahetate selle ilmselt ikkagi kallima vastu. Vettinud riided või higistav keha rikub mäenautimise kiirelt. Vastavad püksid ja jope aitavad vältida ka siniselapilisi jäsemeid ? esmakordsel lumelauasõidul on sagedased kukkumised kindlustatud. Kindad peaksid samuti veekindlad olema. Kindlasti tuleb arvestada ka sellega, et lumelaua serv võib kohati päris terav olla. Seega peaks kinda laba olema kaetud topelt ja seda kuni sõrme otsteni välja.
Lumelauas peab jälgima mitmeid omadusi, mille saab paika panna individuaalselt. Ennekõike tuleb silmas pidada laua pikkust, kaalu ja jalgade asetust. Laua täpsemal valikul tuleks pöörduda lumelauapoodi ja konsultantide abiga kombineerida just endale sobiv varustus.
Klambrid ja saapad on alguses hea valida tavalisest jäigemad ning saapa kinnitussüsteemid automaatsed. Tähtis on see, et saabas kindlalt jalas ning jalg laual püsiks. Lihtsad käsitsi, plastikrihmadega kinnituvad klambrid võivad ekstreemkülmas väga kapriissed olla ja võivad mitte avaneda. Ka näppudel on kergem, kui saapa kinnitamiseks ja avamiseks piisab ühest klõpsust. Hiljem oleneb klambrite valik juba kasutatavast sõidustiilist.
Alati võib sõiduga algust teha mõnel Eesti kõrgendikul, mis on esmaste teadmiste ja oskuste kogumiseks küllaltki sobivad. Samuti võib sõita ka mõnda Soome suusakeskusesse, kus suusakultuuril on pikem ajalugu ja inimesed tolerantsemad. Kuigi esmalt Levi, Ruka või mõne muu keskuse mäge nähes võib kaduda igasugune huvi lumelauasõidu vastu, leiab sealt meeldivalt rahulikke nõlvasid liuglemisoskuste lihvimiseks. Ja kui mõne päevaga sõidu juba pisut selgemaks saab, on lähedalt võtta järgmise raskusastmega mäed või hoopistükkis lumelauapark hüpetega.
Kõige levinumal sõiduasendil jääb vasak jalg ette ? paremakäelistele sobib see kindlasti paremini kui parem jalg ees. Jalad alluvad paremini kontrollile, samuti ei kuku siis otse ?sabakondile?. Aga siingi jääb lõplik sõna sõitjale endale, tähtis on end laual kindlalt tunda.
Lumelauakultuur on Eestis aastatega üha enam austajaid kogunud. Peeter Vares on lumelauasporti harrastanud kolm aastat. Sellest on tema jaoks saanud üks suuremaid kirgi. ?Lauasõit on rahustav, kõik päeval kogunenud pinged ununevad mäel täiesti,? nendib Vares. Tallinnas saab lumelaua sõiduga tegeleda näiteks Mustamäel TTÜ silla läheduses asuvatel nõlvakutel. ?Seal käib koos palju noori, kes enamasti kõik üksteist tunnevad, kuid viimasel ajal on juurde tulnud ka palju uusi nägusid,? ütles Vares.
Nagu kõik talvised spordialad, oleneb ka lumelauasõit palju ilmastikutingimustest. Vares tunnistab, et käiks mäel palju tihedamini, kui Eesti lumeolud seda võimaldaksid. Ka vanad lauasõidukohad hakkavad ennast tasapisi ammendama. ?Arenemisruumi on muidugi alati, aga plaan on minna ikkagi Eestist kaugemale. Siis saaks ka järsematel ja huvitavamatel nõlvadel ennast proovile panna.? Varese üks suurimaid unistusi on lumelauasõitu nautida Kanadas.
Marko Auser on lumelauda sõitnud kuus aastat. See on piisavat pikk aeg, et Eesti suusapaikadest ära tüdineda. Seepärast tahab Auser vähemalt korra või paar Eestist väljaspool sõita. Seni on ta käinud Soomes, ?veitsis, Rootsis ja Slovakkias. Võrreldes Eestiga on eelpoolnimetatud paikades tegemist ikka mäe mõõtu kõrgendikega. Eriti hea mulje jäi Auserile aga Soomest, kuna sealsed sõiduvõimalused on head ja mäekultuur tasemel. ?Soomlased on väga viisakad, keegi ei hakka järjekordades ette trügima.? Slovakkia suusamägedel kehtivad Auseri arvates aga pigem d?ungliseadused ning olukord meenutab talongiaegset saiasaba.