Vald saab tuulikust ainult silmailu

Lisades suured investeeringud ja hirmu välisinvestori ees (kuna on välja töötamata randlaste ja saareelanike võimalused olla rajatavate tuulikute osanikud, mis on üks väheseid kohalike elanike tuulemootorite pealt teenimise võimalusi), ülekandeliinide kehva kvaliteedi või liinide puudumise tuulerikastes piirkondades, siis hakkabki välja kujunema pilt, miks on enamikule asutustele ja institutsioonidele parem arendamist nõudvad otsused pigem edasi lükata. Lisaks on kerkinud veel üks probleem, mis hõlmab kogu Eestimaad. Need on mobiilsidemastid, mille läheduses ühe kilomeetri raadiuses ei olevat soovitav tuulemaste rajada. Kui meie maastikke vaadata, siis varsti vist ei leiagi enam sellist kohta, kuhu tuulikuid püstitada (üks konkreetne projekt on ?tänu? sellele ka Kõrgessaare vallas luhta läinud).

Kui Tahkuna tuulik on oma eluea jooksul tootnud umbes 1500 MWh elektrienergiat, siis vald küll otsest majanduslikku kasu sealt saanud pole. Rohkem on see tuulik olnud turistidele silmarõõmuks, küll aga sisendab see kindlust, et Kõrgessaare vallas ja kogu Hiiumaal tasub asjaga tegeleda ja kindlasti muutub juba lähitulevikus meie elektrienergiast suurem osa ?roheliseks?, kuigi praegu moodustab see vaid 0,1 kogu toodetavast mahust. Tuuleenergeetika arenguks on ka Kõrgessaare vald oma väikese panuse andnud, määratledes hiljuti kehtestatud üldplaneeringus perspektiivsed alad tuuleparkide rajamiseks. Kindlasti on ees veel paljude vastasseisude ületamine, ent samas on selge, et alternatiivenergiata me hakkama ei saa. Loodan, et ütlus ?püüa tuult väljalt? ei kehti meil mitte kõnekäänuna, vaid saab Eestis tõelisuseks.

Autor: Jaanus Valk