Vald saab tuulikust ainult silmailu

Esimese tuulegeneraatori käivitumisega 18. septembril 1997. aastal Kõrgessaare vallas Tahkuna poolsaarel tundus, et on algamas suur murrang tuuleenergia arenguteel. Alustati paljudes kohtades tuule mõõdistamist ja kaartide koostamist, valmisid arengukavad. Nii omavalitsused kui ka riiklikud asutused olid tulvil indu ja paistis, et asi hakkab tõesti liikuma. Kahjuks aga möödus viis aastat, mille vältel Tahkuna tiivikud ainsana tuult püüdsid ja alles 2002. aastal kerkisid järgmised generaatorid Virtsu.

Esiteks puudub riiklik poliitika, mis soodustaks põlevkivienergeetika kõrval ka alternatiivsete energiaallikate rakendamist, kogu üritus on jäänud vaid entusiastide pärusmaaks. Ka tänaseks koostatud energeetika riiklikus arengukavas on alternatiivenergia osa suhteliselt tagasihoidlik, kuigi tuuleenergia potentsiaali hinnatakse 1,28 TWh. Kas Eesti tulevik on ühtses Euroopa energiavõrgus? Kas saared on tuuleenergia osas perspektiivsed alad või ei tasu uute ülekandeliinide rajamine läbi Saaremaa (või Vormsi) ära? Kas suuname energeetika arenguraha Ida-Virumaale?

Tuulegeneraatorid on leidnud endale vastase ka looduskaitsjate näol, sest väidetavalt häirivad ja lausa tapavad pöörlevad tiivikud palju linde (uurimused mujal maailmas seda küll ei tõesta) ja paraku asub vähemalt Hiiumaal enamik tuulerikastest paikadest just lindude rändeteedel. Jääb ka muidugi visuaalne reostus, aga kas tuulikud hakkavad maastikupilti rikkuma või rikastama, on ilmselt läbirääkimiste ja korralike planeeringute küsimus.

Lisades suured investeeringud ja hirmu välisinvestori ees (kuna on välja töötamata randlaste ja saareelanike võimalused olla rajatavate tuulikute osanikud, mis on üks väheseid kohalike elanike tuulemootorite pealt teenimise võimalusi), ülekandeliinide kehva kvaliteedi või liinide puudumise tuulerikastes piirkondades, siis hakkabki välja kujunema pilt, miks on enamikule asutustele ja institutsioonidele parem arendamist nõudvad otsused pigem edasi lükata. Lisaks on kerkinud veel üks probleem, mis hõlmab kogu Eestimaad. Need on mobiilsidemastid, mille läheduses ühe kilomeetri raadiuses ei olevat soovitav tuulemaste rajada. Kui meie maastikke vaadata, siis varsti vist ei leiagi enam sellist kohta, kuhu tuulikuid püstitada (üks konkreetne projekt on ?tänu? sellele ka Kõrgessaare vallas luhta läinud).

Kui Tahkuna tuulik on oma eluea jooksul tootnud umbes 1500 MWh elektrienergiat, siis vald küll otsest majanduslikku kasu sealt saanud pole. Rohkem on see tuulik olnud turistidele silmarõõmuks, küll aga sisendab see kindlust, et Kõrgessaare vallas ja kogu Hiiumaal tasub asjaga tegeleda ja kindlasti muutub juba lähitulevikus meie elektrienergiast suurem osa ?roheliseks?, kuigi praegu moodustab see vaid 0,1 kogu toodetavast mahust. Tuuleenergeetika arenguks on ka Kõrgessaare vald oma väikese panuse andnud, määratledes hiljuti kehtestatud üldplaneeringus perspektiivsed alad tuuleparkide rajamiseks. Kindlasti on ees veel paljude vastasseisude ületamine, ent samas on selge, et alternatiivenergiata me hakkama ei saa. Loodan, et ütlus ?püüa tuult väljalt? ei kehti meil mitte kõnekäänuna, vaid saab Eestis tõelisuseks.

Autor: Jaanus Valk