Eestil on oma 'nafta'

Rahvusvahelise Energiaagentuuri (IEA) andmetel kasvab energia tarbimine maailmas järgneva 30 aasta jooksul kaks korda. Selle taustal tuleks ergutada kodumaist õlitootmist. Põlevkiviõli tootmismahtude suurendamine vähendab Eesti sõltuvust imporditavatest kütustest, suurendab välisinvesteeringuid, loob uusi töökohti ning parandab kaubandusbilanssi.

Peamine kasvumootor on transpordisektor, mille osatähtsus tõuseb energia tarbimises 55-lt 64-le. Kuna prognooside kohaselt ei teki lähema 30 aasta jooksul sisepõlemismootorile tõsiselt võetavat konkurenti, siis jääb ka edaspidi põhilist energiavajadust katma nafta, mille tarbimine tõuseb järgneva 30 aasta jooksul 1,6 korda ? 75 miljonilt barrelilt 120 miljonile barrelile päevas.

See väljavaade on naftat importivatele riikidele vägagi problemaatiline. Suurimad nafta netoimportijad on USA 11,5 miljoni ja Euroopa Liidu liikmesriigid 13 miljoni barreliga päevas. Suurimad nafta netoeksportijad on seevastu ?kuumad? piirkonnad, nagu Lähis-Ida riigid (16 miljonit barrelit päevas), Aafrika riigid (8 miljonit barrelit päevas) ja Ladina-Ameerika riigid (5,5 miljonit barrelit päevas). Selline ?ebaõiglane? naftamaardlate paiknemine muudab naftat importivate riikide sõltuvuse naftatarnetest üsnagi kriitiliseks. Isegi Iraagi odava nafta kättesaamine oleks vaid ajutine lahendus. Nimelt on kogu maailmas väljapumbatav nafta muutumas järjest kallimaks ? see on väävlirikkam ning uued kasutuselevõetavad maardlad asetsevad sügavamal meres. Lisaks kõigele manipuleerib nafta hinnaga ka OPEC, mis kontrollib 65 maailmas toodetavast naftast.

Mitmed riigid on juba pikka aega tegelenud alternatiivide otsimisega traditsioonilisele naftale. Tõsisemalt võetavaks on viimasel kümnendil tõusnud mittetavapärased vedelkütuse allikad ehk lihtsamalt ?uued õlid? (non-conventional oils). Neid saadakse looduslikest bituumenitest, õliliivadest ja põlevkivist. OPEC-i hinnangul ületab nende ressursside väärtus vedelkütusena tunduvalt tänaseks kinnitatud maailma naftavarusid: eelmise aasta jaanuaris 1,032 triljoni barreli võrra.

Näiteks Kanadas hinnatakse õliliivades peituvat vedelkütuse varu kokku 2,5 triljonile barrelile, kusjuures praeguste meetoditega kättesaadava õliliivade varu suurus vedelkütusena on 300?400 miljardit barrelit. Võrdluseks: Iraagi kinnitatud naftavarud on 112 miljardit barrelit. Venezuelal on maailma suurim loodusliku bituumeni varu, mille suuruseks hinnatakse õlina 1,2 triljonit barrelit. 2002. aastal toodeti looduslikest bituumenitest õli 0,4 miljonit barrelit päevas ja tootmismaht tõuseb lähema kolme aastaga 0,6 miljonile barrelile päevas.

Mittetraditsiooniliste vedelkütuste tootmine on tõusmas finantsinvestorite lemmikuks. Asjaolu, et nõudlus vedelkütuste järele kasvab kaugemas tulevikus ning hind tõuseb, on asja üks pool. Teiseks oluliseks mõjuriks hindavad investorid tootmiskulude pidevat langust, mis on saavutatud uute tehnoloogiate kasutuselevõtuga. Näiteks on Kanada õliliivadest toodetava õli omahind langenud 13 dollarilt 9 dollarile barrel. Viimasel kümnendil on ka traditsioonilised naftakompaniid teinud esimesed suuremad investeeringud uute õlide tootmises. Selline strateegiline muutus on samuti olnud tingitud nafta kallinemisest ning kättesaadavuse vähenemisest. Mõningatest tuntumatest on näiteks ExxonMobil seotud nii Austraalia põlevkivi kui ka Venezuela bituumenitega; TotalFinaElf, ChevronTexaco ja Statoil tegutsevad Venezuelas, Shell on osaline nii Kanada õliliivade kui ka Austraalia põlevkivi juures.

Eesti põlevkivi aktiivses varus on hinnanguliselt peidus 5 miljardit barrelit õli. Praegu teadaolevate meetoditega kaevandades ja õli tootes on majanduslikult põhjendatud umbes 400 miljoni barreli tootmine. Eesti põlevkiviõli mahud on maailma ulatuses küll väikesed kuid siiski piisavad, et vajadusel katta riigisisene nõudlus ka pikema aja jooksul. Eestis toodetakse 2 miljonit barrelit põlevkiviõli aastas, mis moodustab tervelt kolmandiku vedelkütuse aastasest tarbimisest (ligikaudu miljon tonni aastas).

Lisaks energiakandjana kasutamisele on uutel õlidel täita ka teine oluline roll. Nii nagu naftast, on ka mittetraditsioonilistest kütustest võimalik toota mitmesuguseid kemikaale. Kanada, Venezuela ja ka Austraalia tootjate tulevikukavades pööratakse senisest suuremat tähelepanu keemiatööstusele. Siin aga on Eestil oluline edumaa. Põlevkiviõlide tootmine ajal, mil naftatooted olid imeodavad, sundis meid otsima väljapääsu põlevkiviõli väärtustamises. Ajapikku on õpitud valmistama kemikaale, mis on naftapõhistest analoogidest efektiivsemad ning odavamad.

Eesti põlevkiviõli tootmisel on pikk ja kuulsusrikas ajalugu. Kuna riigi võimet kontrollida energiat võrdsustatakse üha enam riigi suveräänsusega, peaks ka Eesti teadma, kust pärineb tema ?oma nafta?.