Kuidas käituda ettevõttes valuutariskiga?

Kui veel peaaegu aasta tagasi küündis USA dollari kurss Eesti krooni suhtes üle 18 krooni siis nüüdseks on see langenud 14,5 kroonini, mis kahjustab USDs müüvate eksportööride kasumimarginaale ja dollaripõhiste finantsvarade ja nõuete väärtust. Valuutariski juhtimises ollakse reeglina ettevõtetes targad vaid tagantjärele, kui valuutakursi käitumine ja selle mõju ettevõttele on ilmnenud. Paraku on valuutarisk seotud tulevikuga ja tagant-järeletarkus ei maksa midagi.

Enne valuutariski võimalikku maandamist tuleb selle mõju ettevõttele hinnata. Kuidas seda aga teha? Selleks kasutatakse praktikas erinevaid üksteist täiendavaid meetodeid. Stabiilse riskikeskkonna tingimustes eelistatakse stsenaarium analüüsi ja VaR (Value at Risk) näitajat valuutariski mõju hindamiseks ettevõtte kasumile, kasumimarginaalidele, ettevõtte poolt loodavale rahale, jne. Paraku ei ole risk mitte alati stabiilne, ehk majanduses tuleb aegajalt ette ka nn. äärmuslikke riskiallika muutusi. Selliste nn. Stress-stsenaariumite hindamiseks kasutatakse stress testi.

VaR mõõdab valuutakursi muutusest tuleneva maksimaalse kahjumi suurust teatud perioodil, teatud statistilise tõenäosusega. Stsenaariumanalüüsi teel hinnatakse riskivaluuta kursi muutuse erinevate stsenaariumite (suund ja määr) mõju ettevõtte tegevuseefektiivsusele. Stress-testiga hinnatakse äärmuslike (näiteks viimase 10 aasta äärmuslikud valuutakursi kõikumised) valuutakursi muutuste mõju ettevõttele. Mis juhtuks ettevõttega kui kordub viimase 10 aasta negatiivseim stsenaarium?

Autorite poolt läbiviidud uurimus Eesti suuremate eksportööride ja importööride seas näitas, et 80 Eesti nimetatud ettevõtetest on vajadusel hinnanud ettevõtte valuutariski, kuid enamus ettevõtteid (52) teostab seda siiski suhteliselt valikuliselt, vastavalt vajadusele. Süstemaatiliselt hinnati valuutariski 28 ettevõttes. Võrdluseks: arenenud riikides hindab valuutariskile avatust süstemaatiliselt üle 90 ettevõtetest.

Peamaine ja praktikas enim rakendust leidnud kontseptsioon valuutariski hindamiseks on tehinguline valuutarisk (transaction exposure), mis hindab valuutakahjumi ohtu valuutapõhistest tehingutest tekkivate nõuete (debitoorne võlgnevus) ja kohustuste (kreditoorne võlgnevus) väärtuse muutuse tõttu. Kuna tehinguline valuutarisk on oma olemuselt lühiajaline, siis on seda ka lihtsam hinnata ja maandada. Tehingulist valuutariski mõõtvad ettevõtted nii Eestis kui ka teistes riikides kasutavad riski hindamiseks enim stsenaariumanalüüsi. Kuna autorite poolt läbiviidud uurimus näitas, et olulisemateks valuutariski allikateks olid valuutapõhised tulud ja kulud ning debitoorne ja kreditoorne võlgnevus, siis on ka põhjendatud olulisima ehk tehingulise valuutariski hindamine. Ettevõtted on avatud ka majanduslikule valuutariskile (economic exposure), mis hindab valuutakursi muutusest tulenevat mõju ettevõtte tulevasele käibele (s.h. rahvusvahelisele konkurentsivõimele) ja tulevasele ettevõtte poolt loodavale rahale. Erinevalt tehingulisest valuutariskist hinnatakse ettevõtetes majanduslikku valuutariski oluliselt vähem, kuna risk on olemuselt pikaajaline ja selle hindamine ning maandamine on komplitseeritumad. Reeglina ettevõtete valuutariski hindamine piirdub tehingulise valuutariski hindamisega ja valuutariski mõju hindamisega ettevõtte jooksva majandusaasta kasumile.

Kui valuutarisk on ettevõttes hinnatud ja see osutus suuremaks kui ettevõte seda saaks endale lubada (üle riskilimiidi), siis tuleb finantsjuhil leida võimalused ülemäärase valuutariski maandamiseks. Valuutariski maandas uurimuse kohaselt 74 ettevõtetest. Kuid siiski maandatakse valuutariski enamikus Eesti ettevõtetes valikuliselt ja ebaregulaarselt vastavalt valuutariski eest vastatava isiku subjektiivsele nägemusele tulevase valuutakursi muutuse suhtes. Valuutariski maandaja ei tohiks toetuda riski maandamisel oma spekulatiivsele nägemusele valuutariski tulevase muutuse suhtes.

Uurimuse tulemusena osutusid valuutariski maandamisel Eesti ettevõtetes tähtsuse järjekorras olulisemateks meetoditeks (mis on kooskõlas ka arenenud riikide ettevõtete praktikaga):

1. Kauplemine Euro baasil ? ostu- ja müügilepingud sõlmitakse teadlikult kodumaises valuutas.

2. Tuletisinstrumendid - peamiselt valuutaforward lepingud.

3. Valuutapõhiste tulude ja valuutapõhiste kulude ajaline ja koguseline sünkroniseerimine.

4. Ettevõtte valuutapõhiste varade ja valuutapõhiste kohustuste väärtuse vahe (netopositsiooni) vähendamine või neutraliseerimine.

Esimene, kolmas ja neljas meetod kuuluvad ettevõttesiseste valuutariski maandamise meetodite hulka, mille kasutamine on küll vähem paindlikum kuid odavam võrreldes tuletisinstrumentide kasutamisega. See-eest tuletisinstrumentide kasutamine võimaldab suuremat paindlikust valuuta lühiajaliste netopositsioonide juhtimisel. Tuletisinstrumente eelistakse kasutada lühiajalise valuutariski maandamiseks (näiteks tehinguline valuutarisk) ja ettevõttesiseseid meetodeid pikemaajalise ja püsiva iseloomuga valuutariski maandamiseks.

Lõpuks mõningad soovitused valuutariski paremaks hindamiseks ja maandamiseks:

1. Hinnata regulaarselt valuutariski mõju ettevõtte kasumile või kasumimarginaalidele ning tehingulist valuutariski tehes selleks vähemalt stsenaariumanalüüsi. See võimaldaks paremini tunnetada valuutariski mõju ettevõttele ja määratleda riskilimiidi.

2. Riskilimiit tuleks kehtestada kirjaliku poliitikaga, mis määratleb valuutariski mõju mis oluliselt võib kahjustada ettevõtte tegevusedukust.

3. Kehtestatud riskilimiiti ületav valuutarisk tuleks maandada alati, kasutades selleks eelnevalt ettevõttesiseseid võimalusi ning seejärel vajadusel valuutariski netopositsiooni maandamiseks tuletisinstrumente.

4. Juhul kui ettevõte kasutab palju laenukapitali, siis tuleks sellest tulenevat suuremat finantsriski kompenseerida konservatiivsema valuutariski poliitikaga (ja vastupidi).