Mõistuse ja raudtee vahelisest suhetest on kõnekäände loodud, vahel tunduvad nad tõelegi vastavat. Paraku on Eestis valitsevaks poliitikaks ikka olnud mitte püüe üritada mõelda, kuidas reisijatevedu raudteel võimalikult hästi käima panna, vaid pigem on kogu aur kulunud sellele, et võimalikult veenvalt üritada tõestada, et Eesti on inimeste vedamiseks rauast teed mööda liiga väike. Perspektiivseimaks ja odavaimaks peetakse meile maanteetransporti. Totruse tipp oli muidugi ühe kunagise teedeministri hoogtöine teedeehitus Kagu-Eesti lumistes metsades.
Mulle meeldib rongiga sõita. Üksvahe pidasin seda sõiduriista isegi parimaks asjapuuks, millega punktist A punkti B liikuda. Punktid olid põhiliselt Tallinn ja Tartu. Rong on mugav ? avar, valge, saab ringi liikuda, ei pea mitu tundi ühes asendis olema, saab tamburis suitsu teha, WC olemas.
Lugesin sel nädalal Postimehest, et läinudaasta lõpul käima lükatud Tallinn?Tartu kiirrong vihub kahe linna vahet pooltühjana, täituvus vaid 40. Milles asi, kõik peaks ju korras olema? Ent pole. Põhjus lihtne. Eesti rongiliikluses tegelikult kiirronge pole. Rong on rong siis kui ta kaks-kolmsada kilomeetrit tunnis sõidab. Tallinna?Tartu otsa teeb praegune nn kiirrong 2,5 tunniga, veel hiljaaegu oli seda vahet võimalik sõita ka 4 tundi. Seega selge, et kel kiire ja kel autot istumise all pole, kasutab ühest linnast teise jõudmiseks praegu bussi.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Kui eelpool loetletud eelistele lisanduks rongi puhul ka kiirus, ei oleks bussitranspordil talle enam vastast. Kui Tallinna?Tartu vahe saaks katta pooleteise tunniga (mis polegi väga võimatu, Balti Ekspress sõitis 2 tundi), teeks see võimalikuks näiteks Tartust Tallinnas (või ka vastupidi) tööl käimise. See aga muudaks Eesti elu juba oluliselt.
Kiirrongist peab saama kiirrong. Mõnevõrra investeeringuid see ehk tahab. Ent toob topelt tagasi.