Kõik läks aga teisiti, ainult päike ei vedanud alt. Endale restoraniülesanded võtnud ööklubi ei saanud aga kuidagi oma rolliga hakkama. Menüü oli lühike, aga tegelik valik oli veelgi lühem: kuuest praest vähemalt ühte, küpsetatud mõõkkala sellel päeval ei olnud ja neljast magustoidust oli pakkuda ainult ühte kooki.
Ja toidud. Marineeritud seakeel ingveri ja sojakastmega olid tegelikult harilikud maitsestamata seakeelelõigud, kõrval topsike veega lahjendatud sojakastet ja kurgi-porgandiribad. Ingverist ega marinaadist polnud jälgegi. Kalakonsomeeks nimetatud tavalise kalapuljongi juurde pakutud kahest pirukast oli üks pehmemaitseline lõhepirukas, teine tulisoolane ja ?piprane, tõenäoselt samuti lõhest, aga põhiliselt ikka piprast ja soolast. Miks? Jäi küsimata, sest praktikandist ettekandja nägi serveerimise juures palju algajalikku vaeva ning ei tahtnud teda seejuures veel kiusama hakata.
Mina sain oma grillitud seakarree üpris ruttu kätte, ometi oli kaste hanguda jõudnud ja juust, millega liha üle küpsetatud oli (menüüs sealjuures märkimata), uuesti kõvaks tõmbunud. Sealiha oli harjumatult rasvane ja natuke liiga tumepruuniks küpsetatud, kuid siiski söödav.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Kaaslasel läks oma täidetud kanafileega aga hoopis kehvasti: filee oli seest täiesti toores, roosa kanaliha rõõmsalt vastu säramas. Kiiresti viidi see tagasi, näljasele kliendile pakuti lohutuseks jooki, kõik tundus laabuvat. Sõime siis kordamööda minu seapraadi, sest uut kana tuli kaua oodata. Lõpuks see siiski tuli ja ? oli jälle toores! Et kelner oli püüdlik praktikant, siis arvasime, et ka köögis harjutab mõni algaja. Kelneri kinnitusel olla kokk siiski ?päris?.
Kolmandale ringile me ei läinud, päike oli loojas, kõht tühi. Nälja kustutuseks palusime lõpetuseks koogid, lootuses, et need on juba valmis ja kokk ei pea oma kätt enam külge panema, ja tõepoolest, Opiumi majakook oli väga maitsev.