Uued menuautod stardivad

Honda väide, et uus Accord hakkab konkureerima pigem Volkswagen Passati ja BMW 3-seeriaga, tundub Frankfurti testisõidule minnes pehmelt öeldes kummaline. On ju ostjad harjunud Accordi kõrvutama ikka selliste autodega nagu Toyota Avensis, Mazda6 jne. Pealegi on tema esiosa kaugelt Mazda6ga sarnane nagu kaks tilka vett (selle peale ütlevad Honda inimesed, et tegemist on hoopis Honda Legendi ninaga, mille Mazda neilt maha on viksinud). Kogu see jutt tundub olevat pelgalt põhjendus, millega Honda marketingitegelased üritavad põhjendada uue mudeli kõrgemat hinda.

Esimesed kilomeetrid uue Accordi roolis annavad aga tunnistust, et jutul on tõepõhi all. Tegemist ei ole tõesti enam tavalise laiatarbe keskautoga, vaid autoga, mis oma olemuselt on tubli samm edasi. Viimistlusmaterjalid, koostekvaliteet, varustus ja kõik muu räägivad selgelt märksa luksuslikumast autost, kui on Accord siiani olnud. Lisaks on tema mudelivalikust kaotatud lahjemad mootorid, kapoti alt leiab üksnes 2-liitrise ja 2,4-liitrise jõuallika, millel hobujõude vastavalt 155 ja 190. Edasi liigutavad nad Hondat margile vastavalt: mida rohkem pöördeid, seda parem minek. Kuid ega ka pöördemoment kesiste killast ole ning kaheliitrise mootoriga kohalt võttes pisut rohkem gaasi andes on must jutt asfaldil üsna pikalt maas.

Oma sisedisainilt on Accord klassikaliselt luksuslik, esmakordselt liigub rool ka sisse-välja ning mugava istmeasendi leidmine pole probleemiks ilmselt kellelegi. Istmed on sportlikud, kohati ehk liigagi. Korvikujulised istmed pakuvad head külgtuge, istmepadi kaasa arvatud. Korv on istmepadjal isegi sedavõrd konkreetne ja jäik, et laiema istmikuga kodanikul võib pikapeale ebamugav hakata. Baasvarustusest võib leida pea kõike, mida selle klassi autodel vajalikuks peetakse, kuni puutetundliku ekraanini keskkonsoolis välja. Rääkimata ohtrast turvavarustusest, ksenoontuledest jms. Veidi kummalisena mõjub raadio häälenupu asumine paremal pool, mis viitab sellele, et Jaapani ja Euroopa Accord on uue mudeli puhul üks ja seesama ning piirdutud on vaid rooli liigutamisega paremalt vasakule. Seda puudust kompenseerivad raadionuppude olemasolu roolil ja kui nende kasutamisega ära harjuda, siis ei pane seda enam tähelegi.

Uut, sedaankerega Accordi esitleti maailmale mullu sügisel Pariisi autonäitusel: Tänavu Genfis jõudis avalikkuse ette ka universaalkerega Tourer. Eestis jõuavad nad müügile üheaegselt, viieukselist versiooni Accordi mudelinimistus enam ei ole. Seevastu on Tourer klass omaette. Tema tagaluuk on oma klassi laiem ning pagasiruum on suur nagu mahtuniversaalil. Tippversioonil käib tagaluuk lahti elektriliselt, kui kinnipanekul midagi luugi vahele jääb, siis reageerib luuk sellele koheselt ja tõuseb uuesti ülesse. Omaette vaatamisväärsus on aga tagumiste istmete kokkupakkimine. See toimub ühe nupuliigutusega, peatoed langevad alla, istmepadi tõuseb ülesse ja seljatugi vajub oma pesasse, moodustades ühtlaselt sileda kaubaruumipõranda. Selline lahendus on täiesti uudne ning oma kasutamismugavuselt on ta samaväärne Mazda6 karakuri süsteemiga.

Mis Accordi puhul pisut häirib, on tema isikupära puudumine. Eestvaates on ta nagu Mazda6 (või Honda Legend), tagantvaates meenutab eelmise põlvkonna Toyota Camryt, külgvaates aga pisut 7-seeria BMWd. Midagi sellist, mis oleks ainult talle endale omane, on üsna raske leida. Kuidas uus Accord Eestis minema hakkab, on üsna raske ennustada. Kui Honda oleks kasutanud sama taktikat, mis Mazda, mis asendas senise 626 ainult 6ga, oleks ilmselt pisut lihtsam selgitada ostjatele, et tegemist ei ole enam selle autoga, mis oli varem ja et uus auto on konkurent juba märksa kõvematele tegijatele. Samuti võib ostjaid esimese hooga ehmatada tema alghind, mis on 299 000 krooni sedaanil ja 313 000 universaalil. Kui aga arvestada, et tegemist on 2-liitrise mootori ja igati hästi baasvarustatud autoga, siis pole asi enam sugugi hull. Võtame näiteks kasvõi 2-liitrise Ford Mondeo, mille kaheliitrise versiooni hinnad algavad 303 000 krooni piirimailt.