Suvi on puhkamises ja sporditegemiseks üks parimaid aegu, kuid koos sellega kaasneb ka suurem vigastuste ja traumade tekkimise oht.
Suvepäevadega kaasnev rohke päikesepaiste toob endaga kaasa eelkõige päikesepiste ja kuumarabanduse saamise ohu. Nende esmasteks tundemärkideks on peapööritus, nõrkus, terav peavalu, virvendus silmade ees, mõnikord ka rahutus. Rasketel juhtudel võib päikesepiste või kuumarabanduse saaja kaotada teadvuse, ta nägu muutub kahvatuks ja sinakaks ning võivad esineda krambid.
Päikesepiste või kuumarabanduse saanud inimene tuleks sellisel juhul viia võimalikult kiiresti jahedasse kohta lamama, samuti tuleks ta otsaesisele ja südamepiirkonda panna jahedad kompressid. Ka tuleks teadvusel olevale kannatanule kindlasti anda juua, soovitavalt mineraalvett.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Teine probleem, mis puhkuseveetjaid ohustab, on põletuste saamise oht. Põletuskahjustused tekivad tavaliselt kokkupuutest lahtise tulega või tuliste esemete ja vedelikega, samuti päikesest tingituna.
Et pikast ilusast suvest rõõmu tunda, ei tohiks esimesel puhkusepäeval päikesega liialdada. Päevitus tekib niikuinii pika aja jooksul. Päikese käes ei tohiks esimesel päeval olla isegi üle 15 minuti. Järgmistel päevadel võib päikese käes rohkem viibida.
Eriti ettevaatlikud peaksid olema heleda nahaga inimesed, kellel päike võib villid tekitada juba poole tunni jooksul. Ka on üha enam neid, kellel päikese suhtes allergia. Arvestama peab seda, et veekogu läheduses on päikesekiirgus palju intensiivsem. Kui tegemist on päikesepõletusega, tuleb punetavaid kehapiirkondi määrida kreemi või hapukoorega, vajadusel aga pöörduda traumapunkti.
Raskemate põletuste (villid, naha kärbumine või söestumine) korral tuleb kahjustatud piirkonda jahutada külma veega ca 10?15 minuti jooksul. Kiire mahajahutamine vähendab oluliselt põletuskahjustust. Seejärel tasuks kahjustatud piirkond katta steriilse sidemega ja kutsuda kiirabi.
Tüüpiline suveoht on ka võimalus astuda rannaliivas või veekogus jalga klaasikild. Seetõttu on rannas liikudes mõtet kasutada jalanõusid.
Jalgrattasõidu ja matkamisega kaasneb aga luumurdude saamise oht. Luumurrud jaotatakse tavaliselt kaheks: kinnine (murdunud jäsemel võib olla ebatavaline kuju) ja lahtine (murde kohal on haav, kust võib olla nähtav luu ots). Luumurru korral ei tasu kannatanut liigutada, vaid tuleks kohe kutsuda kiirabi. Lahtise luumurru korral tuleks aga haav katta steriilse sidemega.
Metsas käies on olemas ka maohammustuste oht. Ainuke mürkmadu Eestis on kirju rästik, kelle salvamine on eriti ohtlik pea ja kaela piirkonnas. Maolt hammustada saanud inimene tuleks panna lamama ja keelata tal ära igasugused liigutused. See aeglustab mürgi edasikandumist kehasse. Kannatanule tuleb anda ka palju juua, nii kiirendatakse mürgi eritumist. Seejärel tuleks hammustada saanud inimene kiiresti haiglasse toimetada.
Omaette ohuallika moodustavad metsas elavad puugid, kes kannavad endas mitmeid inimestele ohtlike nakkusi. Seega tasub pärast puugihammustust kindlasti jälgida oma tervist ning haigusnähtude ilmnemisel pöörduda arsti poole. Juba verd imeva puugi eemaldamisel aga ei tohi kasutada jõudu. Haava võivad jääda suised, mis põhjustavad edasist ärritust ja põletikku. Sageli õnnestub puuk eemaldada pöörava masseerimisliigutusega. Kui see ei sobi, tuleb puuk eemaldada pintsetiga, haarates puuki võimalikult naha lähedalt.
Ettevaatlikult tuleb suhtuda ka herilase või mesilase nõelamisse. Allergilisel inimesel võib mõni mürgidoos kutsuda esile teadvuse kaotuse, isegi surma.