Toidukäitlemisega seotud reeglid ei tohi enam kellelegi üllatus olla

Kommentaar 6. augustil Äripäevas ilmunud loole ?Vägikaikavedu suvitaja tervise nimel?.

Tervisekaitseinspektsioon avaldab tänu ja tunnustust Äripäeva ajakirjanikule Anne Ojale, kes 34-kraadises Pärnu kuumuses tegeles sedavõrd tõsiste teemadega, nagu seda on toiduhügieen ja sellest lähtuvad tervisekaitselised probleemid.

Kuigi tervisekaitsjate aadressil ei olnud artiklis ühtegi konkreetset süüdistust, anname siiski omalt poolt mõned selgitused. Tegemist on ju paljusid inimesi huvitava teemaga ? ainuüksi Tervisekaitseinspektsiooni järelevalve all on üle 10 000 toidukäitlemisettevõtte (kauplused, restoranid, sööklad, kohvikud, pubid, baarid jne), kes kõik peavad oma tegevuses lähtuma Toiduseadusest ehk järgima hügieeninõudeid, täitma nii tunnustuse kui ka enesekontrolli jaoks vajalikke pabereid ja tegema palju muudki.

Toidukäitlemise valdkonnas tegutsemise seadusandlust ei ole välja mõelnud tervisekaitseametnikud ? peamiselt Põllumajandusministeeriumi eestvõttel valminud Toiduseaduse võttis juba 1999. aastal vastu Riigikogu. Seega ei tohiks toidukäitlemisega seonduvad reeglid enam kellelegi üllatuseks olla. Paraku näitavad tervisekaitseametnike kogemused, et isegi toitlustuses ja toidukaubanduses tegutseb inimesi, kellel selles valdkonnas kehtivast seadusandlusest täit teadmist pole. Ilmekaid näiteid selle kohta leidub ka kõnealuses artiklis.

Näiteks on ajakirjanikule räägitud ?laboripraest?. Kui sellest peab nii aru saama, et keegi toidukäitleja viib igal kuul laborisse prae, siis on see küll tema oma tahe, sest õigel kuumusel valmistatava ja säilitatava toidu laboris analüüsimiseks vajadus puudub. Aga võib-olla tuleb sellest vihjest hoopis seda välja lugeda, et kokal pole termomeetrit (sellestki on loos juttu!), millega praadi kraadida ja sellepärast tuleb tal käia laboris toiduohutust kindlaks tegemas? Kui nii, siis on toidukäitleja ise sellise enesekontrolli mooduse valinud. Samasugune toidukäitleja vaba tahte avaldus on ka WC-külastuste üle eraldi vihikus arvepidamine. Enesekontrollikava koostab iga toidukäitleja endale ise ja selle käigus tuleb eelkõige seda jälgida, et peetakse kinni toidukäitlemise tehnoloogilisest protsessist. On raske uskuda, et tualetiskäik kuulub näiteks toiduvalmistamise juurde ? mida küll kokk peaks seal toiduga tegema?

Toidukäitlejate teadmatus on vesi koolitusfirmade veskile, kes jagavad nii toiduhügieenialast koolitust kui kuuldavasti vorbivad ka tunnustamise toimikuid ja enesekontrolliplaane. Seda viimast tegevust võib aga võrrelda rätsepalt ülikonna tellimisega, ilma et meister ülikonna kandjat enne nähagi oleks saanud. Nii võibki juhtuda, et kui enesekontrolliplaaniga minnakse tervisekaitseametniku heakskiitu nõutama, jääb see saamata. Pahandust kui palju, ja süüdi tahetakse ka ametnik teha. Kui talle muud pole ette heita, siis seda, et miks ta oma teadmisi teistega jagab ehk erafirma kaudu toiduhügieenialaseid loenguid peab. Seadus aga seda ei keela ja koolitusfirmade soov saada lektoreid just tervisekaitsest on suur. Kui kellelgi on tekkinud selle või mõne muu toimingu tõttu mõne meie ametniku suhtes korruptsioonikahtlus, tuleb sellest Tervisekaitseinspektsiooni teada anda. Julgelt, oma nime all, mitte anonüümselt sosistades.

Autor: Agnes Jürgens