Alexander Hamilton, kes on paljude USA konstitutsiooni põhiprintsiibid visandanud Federalist Papers?i esseede kuulus autor, ei kahelnud riigi kolme suure võimu suhtelises kaalukuses. Federalist nr. 78-s kirjutas ta, et täidesaatev võim käsutab ?mõõgaõigust?, seega seadusliku vägivalla instrumenti. Seadusandlik võim käsutab ?rahaõigust? ja kehtestab seega kõik reeglid. Kuid kohtusüsteemil ?pole võimu ei mõõga ega raha üle,? sellel pole ei ?jõudu ega tahtmist, vaid kõigest arvamus,? mis muudab selle ?kahtlemata kõige nõrgemaks võimu kolmest allüksusest?.
Hamilton näitas kohtunike sõltumatuse tugevdamise vajadust. Praegu tunneb nüüdisaegse poliitika vaatleja USA suure konstitutsiooniteoreetiku poolt maalitud pildi vaevu ära.
USA presidendi jaoks on ülemkohtu kohtunike määramine väga oluline, kuna kohtul on võim määrata suunad olulistes küsimustes, nagu rassiline võrdsus. Saksamaal on paljud vaidlusalused poliitilised probleemid viidud parlamendis lüüa saanud vähemuste poolt konstitutsioonikohtusse.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Itaalias ja samuti Hispaanias näivad kohtunikud (mõlemal juhul uurivad kohtunikud) mõjutavat politiilist debatti rohkem kui valitsuse ja opositsiooni vastastikune mõju. Isegi Suurbritannias, kus parlamendi suveräänsus oli veel hiljuti püha ja võimudelahusus vähearenenud, luuakse nüüd ülemkohus, et täpsemalt uurida poliitilisi küsimusi Euroopa Inimõiguste Konventsiooni taustal. Kuidas see juhtus, et kolmas võim ei ole tänapäeval enam ühelgi juhul ?kõige nõrgem?? Kas see on õige?
Tehniliselt on muutuse üheks põhjuseks ilmselt tänapäeva ülereguleeritud ühiskondade keerukus. Kohtunikud on selles keerukuses eksperdid, mida aga parlamendiliikmete ja isegi täitevametnike kohta öelda ei saa.
Peale selle pärineb kohtusüsteemi võim just nimelt sõltumatuse eeldusest, mida Hamilton nende positsiooni puhul otsustavaks pidas. On olemas tugev ja ilmselt kasvav vajadus leida ?sõltumatuid? seisukohti tänapäeva alati tugevalt erakondlike (ja sageli liiga poleemiliste) poliitiliste vaidluste keskel.
Tavainimesed seostavad sõltumatust ähmaselt tõega ja erakondlikkust valede või vähemalt ebausaldusväärsusega. Seega on kuulda vähe protestihääli, kui kohtunikul palutakse sõltumatu uuring läbi viia, isegi sellistel juhtumitel nagu Iraagi sõja motiivid. Demokraatlikes riikides kohtuid kuulatakse ja neile kuuletutakse, isegi kui nende otsused mõjutavad algset parlamentaarset rahaõigust, nagu Saksamaa hiljutiste juhtumite puhul, mis hõlmasid pensionide määramist teatud gruppidele.
Poliitikutele muidugi see võimu nihkumine kohtunikkonna poole ei meeldi. Kui see mõjutab neid isiklikult, nagu Itaalia peaministrit Silvio Berlusconit, ei ründa nad lausa kohtusüsteemi võimu, vaid seavad kahtluse alla kohtunike sõltumatuse. Kahtlemata nõuab kohtunike sõltumatus tänapäeval enamat kui eluaegset ametit ja põhjendatud tasu. Tänapäeva ühiskondades on mõjud näiliselt sõltumatutele inimestele arvukad ja neid on raske kontrollida.
Kuid debatt oletatavalt mõjutatud Itaalia või Hispaania või Belgia kohtunikest juhib tähelepanu kõrvale olulisemast küsimusest, kas kohtunikkonna volituste suurenemine võib olla läinud liiga kaugele. Kas on põhjust pendli liikumiseks tagasi suurema poliitilise, eriti seadusandliku, võimu juurde?
Ma usun, et selline muudatus on hädavajalik. Poliitika on oma olemuselt konfliktide kogum, mida tundlikult reguleeritakse demokraatlike konstitutsioonide reeglitega. Poliitika on ka katsetamine ja eksimine. Poliitilised otsused ei tohiks kunagi pretendeerida tõe esindamisele. Need on olemuselt ajaliselt piiratud püüded asjades kokkuleppele jõuda ja neil peaks laskma oma rada mööda liikuda, juhul kui need põhinevad valitud esindajate enamuse nõupidamisele.
Võib isegi väita, et poliitilise protsessi enda juriidiliseks muutmisega on liiga kaugele mindud. Parlamendikomisjonid, keda nõustavad juriskonsuldid, püüavad liialt asju alatiseks õigeks teha ja unustavad selles protsessis oma algsed kavatsused. Seega on põhjust tagasi pöörduda poliitilise baasi juurde.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Teema on praegu asjakohane, kuna paljudes demokraatlikes riikides toimuvad debatid reformidest. Võib väita, et mida suurem on kohtusüsteemi võim riigis, seda aeglasemalt reformid toimuvad.
Selline aeglus on lõpuks ennasthävitav, kuna see viib tupikusse, millest väljapääsu pakuvad ainult dramaatilised sammud. Usaldusväärsem poliitika ja vähem toetumist Hamiltoni kolmandale võimule lisaks ühiskonnale paindlikkust. See võib isegi tugevdada usku kohtunike tõelisesse sõltumatusesse, keda hädasti vajatakse kui viimast võimalust, kui üksikisiku õigused ? ja seega õigusriik ise ? ohus on.
Ralf Dahrendorf on paljude raamatute autor, Suurbritannia Lordide Koja liige, Londoni majanduskooli endine rektor ja endine Oxfordi St. Anthony College?i eestseisja.
© Project Syndicate /Institute for Human Sciences
Autor: Ralf Dahrendorf