Sassil oli tulevikule mõeldes kolm suurt soovi: ta tahtis, et ta poisil hästi läheks, naisel ka, ja et Mustikuga midagi halba ei juhtuks. Ja vahel salamisi muretses, et kui Euro tuleb, kas abikaasa Mari teda siis veel armastab.
Jaa? Millegipärast kaldus Sass arvama, et rahvahääletusel antud poolthääl toob kaasa suuri muutusi ning vastuhääle andmisel ei muutu mitte midagi. Näiteks et kui ütleme "jah", siis me ei pea enam välismaale minema, sest me juba olemegi seal. Ja hommikuti hakkab senise asemel tõusma europäike.
Miks ta küll nii arvas? Võib-olla oli asi selles, et ajalehti lugedes, raadiot kuulates ja telerit vaadates tundus Sassile alati, et kõik, mis on halb, on tõsi ja kõik, mis on hea, on välja mõeldud. Ja, noh, üldiselt ju räägitakse, et Eesti ühinemisel muutub see ja muutub teine, midagi tõuseb ja midagi langeb?
Artikkel jätkub pärast reklaami
Sassile ehk ei satugi pähe mõte, et suurem hulk olulisi muutusi meie elus on tänaseks juba toimunud ja rahvahääletusel öeldakse "jah" või "ei" viimaste aastate jooksul Eestis juba aset leidnud arenguile, meie endi tehtud valikuile ja nendega seotud ootustele nii meil kui mujal. Sellele, et me juba olemegi justkui "välismaal" ? aga samas kodus mis kodus. Sellele, et inimesed ei ole muutunud meie jaoks vähem tähtsaks kui eeskirjad. Või sellele, et habemekaitse ei pea olema kõigil, hoolimata sellest, kas habe on või mitte.
"Las algab etendus, mis räägib lugusid me oma rahvast, eestlastest, kes kahevahel ? kas anda hääl või mitte anda, riik viimaks austab ikka rahva tahet."
Autor: Sten Hansson