Mis seletab sellist lahknemist? Kuidas saab USAs olla mõõdukalt kiire tootlikkuse kasv ja siiski suurenev tööpuudus? Vastus on, et tööviljakuse kasvutempo põhisuundumus on jätkuvalt erakordselt positiivne. Teises kvartalis registreeritud 5,7-protsendiline aastane tööviljakuse juurdekasv tundub realiseeruvat juulist septembrini. Lühema aja jooksul rohkem tootvate töötajate korral pole ime, et heade tootlikkusnäitajate ja halbade tööhõive näitajate vahel on kiil.
Lühiajaliselt seab kiire tööviljakuse kasv makroökonoomilise juhtimise dilemma ette, kuna see, mida muidu võiks näha mõõduka nõudluse kasvuna, osutub tööpuuduse taseme madalal hoidmiseks ebapiisavaks. Kuid lühiajaline perspektiiv pole tähtis.
Kiire tööviljakuse kasv on pikemaajaliselt USA jaoks hea: kõrgema tööviljakusega majandus on inimeste heaolu suurendamiseks parem. Pikemaajaliselt on see hea ka USA kaubanduspartneritele, sest suuremat tulu saadakse kauplemisest rikkama majandusega riikidega.
USA kiire tööviljakuse kasvutempo jätkumine hiljutise languse ja sellele järgnenud taastumise ajal on väga tugev tõend, et SKT ja tööviljakuse kasvutempo pikaajaline tase on seal ülespoole suunatud püsivalt, või vähemalt perioodiks, mida saab mõõta kümnendites.
USA ei ole muidugi ainuke tööstusriik, mis alates 1990ndate teisest poolest on tööviljakuse kasvutempo kiirenemist näinud. Ootamatult kiire kasvu puhangud on olnud Austraalias, Iirimaal ja Skandinaavia riikides, kuid mitte mujal Euroopas ega Jaapanis.
Lääne-Euroopas ja Jaapanis on paindlikud kõrgtehnoloogiasektorid, võimekad juhtkonnad ja ettevõtluskultuur, mis võimaldavad infotehnoloogia kiiresti langevate hindade tekitatud buumi võimalust kasutada sama kergesti kui USAs. Seega võiks arvata, et nendes riikides peaks toimuma ühesugune tööviljakuse revolutsioon. Miks pole sellest aga märkigi?
Praegune arusaam, mida kõige jõulisemalt on kaitsnud Ameerika majandusteadlane Robert Gordon, on selline, et tööviljakuse kasvutempo hoogustumine, mida USA praegu kogeb (ja mis muutub küpseks majandusbuumiks, kui nõudluse kasv piisavalt kiireks muutub), tekkis tänu sünergiale. Sellelt seisukohalt võidab just USA infotehnoloogia kiiresti langevatest hindadest enim, tänu konkurentsile ja avatusele uutele ettevõtluse viisidele.
1990ndate lõpu ja 2000ndate alguse võrdlemine USAs ja Lääne-Euroopas sunnib meid järele mõtlema, kui haprad on tegelikult kiire majanduskasvu aluseks olevad institutsionaalsed mehhanismid. Lääne-Euroopa ja USA on postindustriaalsed demokraatiad. Mõlemas on turumajandus ning ulatuslik sotsiaalkindlustussüsteem.