Kuidas sattusite tööle Eesti Raadiosse?
Ega ma tegelikult ei ?sattunud?. Tagantjärele mõeldes oli see üllatavalt selge valik väga noores eas. Olin 9. klassi õpilane, kui vanem õde Linda viis mind käekõrval Eesti Raadio Noorte Reporterite Klubi vastuvõtukatsetele. Tookord ei osanud me kumbki arvata, et see käik edasises elus nii olulist rolli mängima hakkab.
ER on nii nagu ETVgi kogu aeg avalikkuse huviorbiidis. On see Teid inimese või juhina kuidagi mõjutanud?
Artikkel jätkub pärast reklaami
See on tõsi. Juhi töö on pidev protsesside analüüs ning inimesena olen püüdnud endas arendada tolerantsust ja oskust säilitada rahu ka kõige keerulisemates olukordades.
Mis teeb Teie arvates sellise meediakanali nagu raadio juhtimise keeruliseks?
Raadio on meie igapäevane ja sageli märkamatu saatja koduköögis, autos ja kaubanduskeskuses sisseoste tehes. Sellest siis ka levinud arusaam, et raadio ? see on imelihtne ja jõukohane igaühele. Kui aga tegema hakata, siis see enam nii lihtne ei tundugi. Ringhäälingus peavad harmooniliselt kokku saama looming ja tipptehnoloogia ning tulemust võivad mõjutada ka näilised pisiasjad nagu näiteks liiga ere päike stuudios.
Mida peate oma viimaste aastate kõige suuremaks väljakutseks?
ERi ja ETV arengukava heakskiitmine Riigikogus eelmisel aastal. See oli tegelikult esimene kord, kui parlament tundis sisulist huvi rahvusringhäälingu käekäigu vastu. Arengukava sai tubli meeskonnatöö tulemusena hea ja seda ei vaidlustanud ka Riigikogus sisuliselt keegi. Paraku sai õnn otsa riigieelarve menetlemisega, sest vahendeid arengukava ellurakendamiseks riik ei leidnud.
Mida on ERis töötamine Teile andnud?
Kui vaadata minu teenistuskäiku, tundub see üsna igav. Põhiliselt erinevad ametid Eesti Raadios. Seega võib siis naljatades öelda, et pea kõik, mis on minus head või halba, ongi pärit ERist. Siiski olen mõne korra ka raadiost ära käinud, et ?sammal selga ei kasvaks?. Kindlasti õpetab raadiotöö seda, et enne kui midagi öelda, on soovitav mõelda.
Kas pooldate ERi ja ETV ühendamist?
Hetkel kuum
Hoiatusmärgid olid õhus aastaid tagasi
Artikkel jätkub pärast reklaami
ERi juhatus ei poolda iluravilist ühendamist, millega kaasnevad vaid struktuurimängud. ENSV Tele- ja Raadiokomitee on juba olnud ning see likvideeriti kui mõttetu monstrum. Ühendamine võib anda tulemust, kui sellega kaasnevad riiklikud investeeringud.
Ringhäälingunõukogu on tellinud uuringu, mis peab ühendamise poolt- ja vastuargumente analüüsima, ootame ära uuringu tulemuse.
Kas sõnalisel raadioprogrammil on Eestis tulevikku?
Sõnaline raadioprogramm ei kao pikkade aastate jooksul kuhugi. Televisiooni tulekuga ennustati kadu ja lõppu kinole ning teatrile, aga elu on näidanud, et midagi niisugust ei toimunud. Küll aga seisame suurte tehnoloogiliste muutuste ees, mis seovad ühtseks paketiks raadio, tele, interneti.
Milline on olnud kõige keerulisem katsumus?
Keeruline oli olukord sel kevadel, kui Raadiomajas toimus paljuräägitud ?robotite mäss? ja üks vigane kõvaketas ajas hulluks terve arvutisüsteemi. On äärmiselt ebamugav olla olukorras, kus sinu tahtest ja oskustest ei sõltu mitte midagi ja oma loometöö kaotanud ajakirjanikud on häiritud ja pahased. Siinkohal ka tänud valitsusele, kes äsja meile pisut investeeringutuge leidis, aga peab siis olukorra mõistmiseks just tingimata õnnetus juhtuma.
Millisena näete ERi tulevikku ja enda rolli selle tuleviku kujundamisel?
ERis on aastatega kujunenud välja euroopalik programmistruktuur, mis põhijoontes katab auditooriumi ootused. Isiklikult loodan väga, et võimalikud struktuurilised muudatused seda ei lõhu. Meil on kuulajate kõrge usalduskrediit ja minu eesmärgiks on ERi professionaalset taset hoida.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Peeter Sookruus, Kultuuriministeeriumi meedia- ja autorikaitse osakonna juht
Esimesed kohtumised Ain Saarnaga jäävad vist ligi veerandsaja aasta taha, kui Ain alles noore ajakirjandustudengina tegi oma esimesi kaastöid Eesti Raadiole (ER).
Muide, tegelikult ulatuvad meie esimesed kokkupuuted Ainiga veel varasemasse aega, lausa lapsepõlve. Ain on käinud Kohila lähedal väikeses Pahkla algkoolis, kus käisin algklassides ühe aasta ka mina, küll mitu aastat varem.
Siit saaks hea mälumängu küsimuse: millises väikeses maakoolis Raplamaal on käinud kaks hilisemat Eesti Raadio peadirektorit?
Kui olin ERi noortesaadete peatoimetaja, oli Ain juba sagedane tegija tollal noorte seas populaarsetes saadetes ja puutusime temaga tihti kokku.
Minu mäletamist mööda jääb tollesse aega ka seik, kuidas püüdsime aidata Ainil pääseda Vene kroonust, kuid vist ilma erilise eduta.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Olles maalt pärit, tundis Ain hästi maainimeste elu ja seepärast tegi ta ka eelmisel ajastul saateid maal elavate noorte elust ehedalt ja loomutruult, ilma võltsi paatose või kõrgi hoiakuta.
Ain oli ka noore tegijana hea sõnaseadja ning tal oli siis ja on ilmselt ka praegu hea, infotoimetaja tööks vajalik terane pilk ja eriline soon.
Kui sain ERi etteotsa, tegin peagi Ainile ettepaneku hakata infosaadete peatoimetajaks.
Pikalt võiks rääkida sellest, kui ülitähtsat ja taastärkavale riigile eluliselt vajalikku tööd tegi kogu Eesti Raadio ja tema infosaadete rahvas kolme tõsise kriisi ajal 1990. aasta mais ning 1991. aasta jaanuaris ja augustis. Ain oli toona üks nendest, kes tegid kiiresti loodud kriisiraadio ööpäevaseid eriprogramme. See on väärt ja mehine tegu ka tänaste mõõtude järgi.
Mäletan, et ega ma ei rõõmustanud, kui Ain siirdus 1992. a lõpul uue valitsuse pressiesindajaks, tal oli ERis oma kindel koht. Samas oli see tollal vist mingi reegel, et valitsuste kõik pressiesindajad olid ERi endised töötajad.
Hea meel oli mul jälle siis, kui Ain naases kolme aasta pärast Eesti Raadiosse ja sai taas mitme töösuuna eestvedajaks.
Autor: Edith Kiilmaa