Millest ja kuidas sai alguse mõte teha alternatiivne ühiskondlik kokkulepe? Mis on selle sisu? Mille poolest see erineb presidendi poolt välja pakutud kokkuleppest?
Ei räägiks alternatiivsest leppest, vaid põhimõttelisest kokkuleppest, mille kohaselt riik, ettevõtted ja ülikoolid suunaksid eelolevatel aastatel enam vahendeid teadus- ja arendustegevusse eesmärgiga tagada jätkuv majanduskasv ja elu paranemine Eestis kõikidele meie riigi elanikele. Ettepaneku tegemise mõte sai alguse Reformierakonna juhatuses nn ühiskondliku leppe arutelul kujunenud otsusest, et praegu ettevalmistatava ?üleüldise õnne pakti? asemele tuleks pakkuda midagi konkreetsemat.
Milleks on vaja mitut ühiskondlikku kokkulepet?
Artikkel jätkub pärast reklaami
Eesti kõige parem ühiskondlik lepe on kehtiv põhiseadus, kus on selgelt kirjas, et Eesti on demokraatlik parlamentaarne riik. Illusioone külvava ?üleüldise õnne pakti? järele puudub vajadus. Ilma rakendumise lootuseta toodab see vaid võõrandumist ja toob kaasa pettumust.
Lepped peavad olema konkreetsed, täidetavad, seotud volituste, kohustuste ja vastutusega. Mistahes lepingul on positiivne iva vaid siis, kui on selge selle elluviimise mehhanism ja rahastamine. Praegu ühiskondliku leppe all tuntud dokumendi puhul ei ole. Oleme seda rõhutanud kõikidel ühiskondliku leppe aruteludel, millel oleme osalenud. Kahjuks kurtidele kõrvadele.
Reformierakond on korduvalt selgelt välja öelnud, et pole võimalik nõustuda dokumendiga, millega kitsad huvigrupid erinevatel teemadel püüavad panna valitsusele ja riigieelarvele kohustusi, kandmata selle eest mingit vastutust.
Meie ettepaneku puhul on tegemist konkreetse ettepanekuga: riik, ülikoolid ja ettevõtjad peaksid lähematel aastatel senisest enam tähelepanu pöörama arendustegevusele ja teadmistepõhise majanduse arendamisele.
Kes sellele veel tõenäoliselt alla kirjutavad?
Ettevõtjad, teadlased ja poliitikud peavad kindlasti osalema, kui soovime, et midagi sünniks. Kõrvale ei lükata kedagi, kes soovib ettepanekuga liituda.